Foto: Zinas Kazėnas, DELFI.LT

Siiski, inimketi pikkust on võimalik tagantjärele üsnagi täpselt määrata, ehkki vahepeal on tehtud mõningaid teeõgvendusi. Kaartide ja geoinfosüsteemide ettevõte AS Regio kaardilahenduste osakonna juhataja Leida Lepik mõõtis autori palvel veebruaris 2014 Balti tee üle: Eestis oli inimkett 211,5 ja Lätis 262 km pikkune; Läti-Leedu piirist kuni Gediminase torni jalamini saadi 202 km. Seega tuleb Balti tee üldpikkuseks 675,5 km.

Kui veel täpsem olla, tuleks mingil moel arvestada Balti keti haruteid. Enneolematute liiklusummikute tõttu ei jõudnud Leedus kümned ja kümned tuhanded inimesed õigeks ajaks ettenähtud lõikudesse. Nii moodustus Leedus kaks pikemat haruketti: 54 kilomeetri pikkusel teel Karme.lavast kuni Balti tee marsruudil olnud Ukmergeni ning umbkaudu 10 km pikkusel lõigul Vievise ja Elektrenai vahel. Need, kes hilise väljasõidu või ummikute tõttu kohale ei jõudnud, moodustasid lühikesi inimkette küllap mujalgi Leedus, nagu ka Lätis ja Eestis.

Lihtsatele küsimustele on mõnikord raske vastata. Kui palju inimesi ühendas 23. augustil 1989 oma käed? Hinnangute skaala algab mõnesajast tuhandest, levinuim suurus on aga kaks miljonit inimest. Kolme Baltimaa elanikkond suvel 1989 oli umbes 7 937 000. Kaks miljonit inimest oleks koguni 25 protsenti Eesti, Läti ja Leedu toonasest elanikkonnast. Kindlasti on hämmastav, et need rahvahulgad jõudsid Balti teele ja sealt tagasi koju ilma ühegi suurema liiklusõnnetuseta. Näib, et praegu on suurim arv leedukeelses Vikipeedias, kus ketis olijate koguarvuks peetakse kuni 2,5 miljonit inimest, neist miljon oli Leedust.

Kes oli vanim, kes noorim osavõtja? Eesti ajakirjanduse põhjal jääb meil ilmselt vanimaks osalejaks 102-aastane August Turp, kes seisis Harjumaal Kurtna teeristil. Andmeid on ka neljakuuse lapse osalemise kohta Eestis, aga ehk oli mõni beebi veelgi noorem.

Kas Balti kett oli katkematu? Režissöör Peeter Simm ja produtsent Olav Osolin, kelle võttemeeskond filmis kopterilt inimketti, on korduvalt kinnitanud, et nad ei vasta sellele küsimusele elu lõpuni.

Eesti-, läti- ja leedukeelsete ajalehtede reportaažides augustist 1989 ning ka hilisemast mälestuslikust kirjavarast saab lugeda, et inimkett ei olnud päris katkematu. Kus tõmmati kahe inimese vahele nöör või lint, kus tekkisid otsesed ja kohati ka üsna pikad tühikud, seda on nüüd väga raske täpsustada. Teatud lõikudes tühimikke oli: mõnel pool esines korralduslikke raskusi ja teisalt peatusid kohalesõitjad juba varem suurtes liiklusummikutes, milliseid polnud siinmail varem nähtud.

Miks on eesti keeles üldlevinud nimetus Balti kett? Lätis öeldakse siiani Balti tee (Baltijas cels() nii nagu see esialgu ka maha hõigati. Sama on Leedus, kus tänini räägitakse ainult üritusest Baltijos kelias. Sama nimega, The Baltic Way, kanti üritus ka UNESCO registrisse. Ajakirjandusest nähtub, et Eestis muutus Balti tee suupäraseks Balti ketiks või inimketiks juba 1989. aasta augusti keskel, nii mõnegi kohaliku rahvarinde koostatud-avaldatud korralduslikes juhistes. 17. augusti nädalalehes Reede nimetas Eesti PEN-klubi Tallinna ühendus ettevõtmist samuti Balti ketiks.

Nii mõnigi detailsem küsimus pole siiani leidnud käsitlemist. Küllap on paljudel teise ärkamisaja legendaarsete laulude seas meeles kolmekeelne "Ärgake, Baltimaad! Atmostas Baltija! Bunda jau Baltija!". Kuidas ja millal see laul sündis ning kus sisse lauldi? 23. augustil 1989 oli Lilli piiripunkti lähedal miitingul kohal Rahva Hääle ajakirjanik Peeter Raidla. Ta kirjutas järgmise päeva lehereportaažis: "Kell 19.07 anti Eesti ja Läti piiril üle ümbrik märksõnaga "Vabadus". Sealt rändas see edasi Leedumaa pealinna Vilniusse." Lilli miitingu korraldajad Heinz Valk, Ülo Kaevats ja teised ei oska tänasel päeval selle salapärase ümbriku kohta midagi öelda. Kust see tuli ja kuhu kadus? Või oli lihtsalt tegemist mõne inimese improvisatsiooniga?

Ajaloos juhtub üsna harva, et väikesed rahvad on eeskujuks suurtele rahvastele ja riikidele. 23. august 1989 andis teistele selge eeskuju. Ühelt poolt on Balti keti otsesel või kaudsel eeskujul moodustatud pikki rahvarohkeid inimkette näiteks Iisraelis, Taiwani saarel ning mujalgi. Eelviimane suur, otseselt Balti ketist inspireeritud inimkett korraldati septembris 2013 Hispaanias Kataloonias. 8. juunil 2014 moodustas Hispaanias ligikaudu 100 000 kokkutulnut 123-kilomeetrise inimketi, et väljendada toetust Baskimaa iseseisvumispüüetele.

Balti kett kuulub nende väheste Baltimaadest pärit saavutuste hulka, mida aastaid kirjeldati Guinnessi maailmarekordite raamatus. Oktoobris 2002 ilmus esmakordselt eesti keeles 290-leheküljeline suureformaadiline "Guinness World Records 2003". See raamat oli identne 22 keeles ilmunud väljaandega. Märksõna "Pikim inimkett" andis aktsiooni lühikirjelduse: "23. augustil 1989 moodustas kaks miljonit inimest Balti keti, mis ulatus 595 km pikkusena läbi Eesti ja Läti Leetu. Protestiüritusega märgiti 50 aasta möödumist NSV Liidu ja Saksamaa mittekallaletungilepingu ehk Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest" (lk 36). Sama teave leidus ka kahes järgmises väljaandes "Guinness World Records 2004" ja "Guinness World Records 2005", olles viimases käsitluses massiürituste rekordite seas koguni esimesena märgitud üritus. 2006. aasta rekordite raamat pikima inimketi saavutust ei mainitud. Kogumik "Guinness World Records 2007" andis teada maailma uuest suurimast inimketist: "11. detsembril 2004 moodustas Bangladeshis üle 5 miljoni inimese 1050 km pikkuse inimketi Tefnafist Tentuliani" (lk 89).