Katkend Küllo Arjaka uuest raamatust: Gorbatšovi nõunik mõistis, et Baltimaade lahkumist N. Liidust saab takistada vaid tankidega..., I osa
Ajaloolasel ja endisel poliitikul Küllo Arjakal jõudis müüki teos „Kui väiksed olid suured. Balti kett 25“. Nagu ka pealkiri ütleb, keskendub raamat meie lähiajaloole, eriti aga 1989. aastal kogu maailma vaimustanud Balti ketile. Eesti Päevaleht ja Delfi avaldavad uudisteosest viis osa.
Sissejuhatus, I osa
Anatoli Tšernjajev, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) Keskkomitee peasekretäri ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Mihhail Gorbatšovi lähim, kauaaegseim ja läbinägelikem nõunik, ütles Balti keti järel Nõukogudemaa riigijuhile, et „nende lahkumist Nõukogude Liidust saab takistada ainult tankidega”.
30. augustil 1989, täpselt nädal pärast Balti tee aktsiooni, kirjutati ajalehe The Washington Times artiklis „Kas karu teeb vaherahule lõpu?”: „Nõukogude valitsejad on tõsised mehed ning pilk maailmakaardile näitab, miks on Moskval tõsi taga. Baltimaade väljaastumine N. Liidust jätaks Moskva ilma seitsmest miljonist kõige töökamast kodanikust, jätaks merejõududele vaid kitsa ja kaitsetu kanali Balti meres, süütaks sõltumatuseleegi, mis kiirelt jõuaks Ukrainasse, selle kaotamine lõikaks Moskva ära Balkanist, Ungarist ja Tšehhoslovakkiast, tehes sellega lõpu N. Liidu pretensioonile olla USA põhirivaal.”
Selleks ajaks oli ilmunud Moskva ametlik vastus Balti ketile. 26. augustil 1989 võttis NLKP Keskkomitee vastu Baltimaade põlisrahvaste jaoks pretsedenditult ägeda-ähvardava sõnastusega avalduse „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides”.
Pika avalduse mõned laused meenutasid kõige otsesemalt Stalini aega. Baltlaste ettevõtmine tunnistati separatistliku kursi apoteoosiks ning natsionalistlikuks hüsteeriaks, ekstremistlike rahvajuhtide tegevust peeti ohuks Balti rahvaste eksistentsile. „Nende eluvõimelisus ise võib sattuda küsimärgi alla,” kinnitati Kremlist otsesõnu.
28. augustil kinnitas NSV Liidu Välisministeeriumi esindaja Moskvas välisajakirjanikele, et partei- ja riigijuht Gorbatšov kiitis keskkomitee avalduse isiklikult heaks. Mõni päev hiljem andis Valgevene NSV televisioonile intervjuu NLKP Keskkomitee sekretär Jegor Ligatšov, kelle usutlus edastati üleliidulises kesktelevisioonis. Ligatšov kinnitas, et avalduse kollektiivne autor on NLKP Keskkomitee Poliitbüroo ehk NSV Liidu kõige tähtsam ning mõjukam võimuešelon.
Nagu teada, kujunes 23. augustil 1989 läbi kolme riigi kulgenud inimkett enneolematult võimsaks ja selge sõnumiga ettevõtmiseks. See oli Balti tee vabadusele. Vahest oleks õigem öelda, et tegu oli küll ühe, aga grandioosselt suure sammuga aastatepikkusel ja keerukal teel. Balti tee ülevus, mastaapsus ning rahumeelsus hämmastasid hilissuvel 1989 kogu maailma.
Tänasel päeval paneb imestama, kui kiiresti üritus organiseeriti. Kolme Balti rahvaliikumise tegevust koordineeriv Balti Nõukogu otsustas 15. juulil 1989 korraldada aktsiooni ja moodustada 23. augustil inimahela marsruudil Tallinn-Pärnu-Ikla-Riia-Vilnius. Esimesed ettevalmistused juulikuises suveleitsakus kulgesid aeglaselt.
Siis hakati taotlema marsruudi muutmist: kui tee kulgeks Kesk-Eesti kaudu ehk läbi Rapla, Türi ja Viljandi, saaks rahvas veidi hõlpsamalt kohale tulla. Marsruudi muutmine nõudis kõnelusi lätlastega, sest ka nemad pidid oma plaanides korrektiive tegema. Kaasa haarati Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS), rohelised jt ühendused, Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) rajoonikomiteed, linnade ja alevite täitevkomiteed. Linnades peeti kõnelusi asutuste ja maal kolhooside-sovhooside juhtidega, et saada transport. Alles augusti esimesel nädalal kinnitati lõplikult uus marsruut. Eestimaa Rahvarinde (RR) kohalikud eestseisused said 6.–7. augusti paiku täpse teabe teelõikudest, kuhu RR-i piirkonnad ja tugirühmad hakkasid kiires korras organiseerima kümneid tuhandeid inimesi.
Algasid ettevalmistused Balti tee miitinguteks. Peeti kõnelusi liiklusmiilitsa ja kiirabiga. Töösse haarati Eesti Raadio juhtkond, et 23. augusti üritust suunata I programmi ja Vikerraadio (tookord oligi ainult kaks eestikeelset raadiojaama) erisaatega. Tuli pidada kõnelusi filmimeestega ja otsida helikopter. Tuli anda teavet välisriikidesse, et siia tuleksid suurte ajalehtede korrespondendid. Tuli lahendada sadu ja tuhandeid kõikvõimalikke korralduslikke küsimusi.
Aktsiooni kiire korraldus näitas eeskätt Eestimaa Rahvarinde eestseisuse võimekust ja rahvarinde piirkondlike struktuuride töö- ja organiseerimisvõimet. Veel augusti esimesel dekaadil arutati selle üle, kas inimesi peaks ketis ühendama pikkade mustade lintidega. Murrang üldises meeleolus toimus vaid nädalapäevade jooksul enne aktsiooni, kui ühiskonnas tekkis üha enam tunne, et iga aus Eesti inimene peab nüüd minema inimketti ja andma sel moel oma panuse ürituse õnnestumisse. Suur-ürituse korraldamise risk oli väga suur, sest näiteks ainuüksi tuuline ja vihmane ilm, mis augusti teisel poolel pole Eestis haruldane, võis paljugi ära rikkuda.
Ettevalmistusi tehti aina pingelisemaks muutuvas poliitilises olukorras: sai selgeks, et Moskvas
NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil Molotovi-Ribbentropi paktile (MRP) ja selle tagajärgedele hinnangu andmiseks moodustatud komisjon ei jõua 1939. aasta augustikuus Ida-Euroopas suurriikide huvisfäärid ümber jaganud MRP ja selle salaprotokolli tühistamiseni. Eesti ühiskonnas ja Eesti NSV Ülemnõukogus käis võitlus kohalike võimuorganite valimisseaduse üle. Moskva keskametkondadele alluvad nn liidulised suurettevõtted oma valdavalt vene töötajaskonnaga alustasid samal ajal streiki. See oli Eesti NSV ajal esimene ulatuslik streik.
30. juulil 2009, mõni nädal enne mälestusväärse aktsiooni 20. aastapäeva kanti Balti tee dokumentaalpärand UNESCO maailma mälu registrisse. Selleks ajaks oli selles rahvusvahelise tähtsusega dokumendipärandi registris ainult 193 kannet.
See on esimene Eestiga seonduv sündmus selles UNESCO registris. Arvatavasti rohkem sündmusi meil pakkuda ei olegi. Nimelt koondab UNESCO nimekiri unikaalset dokumentatsiooni niisugustest sündmustest ja teostest, mis on maailma olulisel määral mõjutanud. Registri eesmärk on talletatud dokumendipärandina kaitsta ja kajastada inimkonna ajaloolist mälu, samuti tutvustada huvilistele inimühiskonna vaimsust, avastusi ja saavutusi.
