Eesti inimesed läksid liikvele juba varahommikul.

Peeter Klausen meenutas märtsis 2014:

„Lahkusin Tallinnast Lõuna-Eesti poole oma sõiduautoga Moskvitš juba kell viis hommikul. Auto esiklaasile asetasin Balti keti embleemi. Kõrvalistmel istus Enno Martinson. Vaatasime tee veel kord üle. Nägime arvukaid asfaldimärgistusi: kust algab ja lõpeb konkreetsele asutusele määratud teelõik ning juba varajastel hommikutundidel kohtasime Balti teel askeldamas RR-i valgete käelintidega turvamehi. Pidasime auto siin-seal kinni ning arutasime viimaseid korralduslikke küsimusi.”

Hommikul andsid interliikumise aktivistid pressikonverentsi Tallinnas Dvigateli tehase Majaka klubis. Kohale tuli hulk Balti teed kajastama saabunud välisajakirjanikke. Interliikumise juhid teatasid: nemad on nõus MRP hukka mõistma 22. juunist 1941, kui puhkes Suur Isamaasõda. Üritus toimus vene keeles, küsimuste esitamiseks pidi välisajakirjanikul kaasas olema tõlk.

Pärastpoole andis Jevgeni Kogan mõne ingliskeelse intervjuu.

Teeleminek

Esimesena alustasid teekonda hiidlased. Keskpäeval liikus Kärdlast Balti tee poole 27 bussi. Igas bussis oli rahvast istekohtadest rohkem. Kõik soovijad bussidesse ei mahtunud ja viimasel hetkel Kärdla keskväljakule tulnud inimesed jäid maha. Kärdla autobaas saanuks busse rohkemgi anda, aga määravaks said praamikohad. Hiiumaalt tuldi ka mikrobusside ja sõiduautodega. Balti teele suundus üle 800 hiidlase.

Saarlasi registreerus inimketti üle 900. Kuressaares koguneti kell 13 Eesti Vabadussõja ausamba ehitusplatsi juurde, kus kõigepealt toimus taastatava mälestusmärgi nurgakivi sisseõnnistamine. Kell 13.45 alustas autokolonn RAI masina saatel teekonda Kuivastusse, kust kell 15.30 väljus praami erireis. Leisi, Valjala, Laimjala, Orissaare, Pöide ja Muhu rahvas sõitis Kuivastust Virtsu juba kell 14.20 väljunud praamiga. Virtsust alustas ühtne kolonn kell 16 liikumist Raplasse. Pärast üritust hinnati tulijate arvuks 1200.

Muuseas, veidi etteruttavalt – Saaremaa rahvarinne tunnustas 26. augustil kohalikus lehes Nõukogude piirivalvureid, kes „näitasid meie vastu üles inimlikku usaldust”. Paar huvitavat kaadrit leiab Maurumi 1989. aasta dokumentaalfilmist „Balti tee”, kus üks piirivalvur hõikab teisele sulaselges eesti keeles „Kuule, Jaanus …”. Kas teadlikult või juhuse tõttu vaatas Kuivastus Balti teele minejate dokumente vähemalt kaks eestlasest Nõukogude ajateenijat.

Kella kaheks kogunesid pärnakad kesklinnas teatri väljakule. Selle ümber ja lähematel tänavatel ootas palju busse. „Tänaseks suureks rännakuks Balti ketti moodustama andsid ennast üles 507 jalameest, teatati 251 sõiduauto ja 103 bussi osavõtust, ühtekokku 4986 inimest,” kirjutas sama päeva lehes Pärnumaa rahvarinde eestseisuse liige kiirabiarst Vaike Aller. Ta lisas juurde, et pole kindel, kas ikka õnnestub kõik tahtjad kohale toimetada. Pärnakate kolonniga ühinesid kihnlased, kelle tulekut aitas korraldada Estonia teatri näitleja Katrin Kumpan.

Aivar Toompere meenutas mais 2014:

„Töötasin sel ajal Pärnu RAI rühmavanema asetäitjana ehk praeguses mõistes patrullteenistuse juhina. Minu auto sõitis pärnakate autokolonni ees. Rooli keeras Ivar Kivitar, tagaistmel istus Pärnu rahvarinde tuntud aktivist Vaike Aller. Pärnust väljasõidul hakkas kolonn venima. Jõudsime juba Kilingi-Nõmmeni, kui helistasin teisele RAI saateautole, kes sõitis kolonni lõpus. Ma ei saanudki temaga ühendust, ehkki autoraadiod tagasid side 30–35 km ulatuses. Hiljem selgus, et samal ajal sõitsid viimased autod alles Pärnu linnast välja ja kogu meie autokolonn oli umbkaudu 40 km pikk.
Saime vaevalt Pärnust välja, kui kohe meie auto taha trügis tumendatud klaasidega Volga. Selles sõitsid riikliku julgeolekukomitee Pärnu osakonna töötajad. Nad pildistasid ja filmisid autost kolonni ning hiljem ka Balti teest osavõtjaid. Jõudsime õigel ajal Abja kaudu Sultsini, kust algas Pärnu linnale ja rajoonile määratud teelõik. Tegin seal KGB meestele ettepaneku astuda samuti ühisesse rivvi ja anda teekaaslastele sõbrakäsi, aga neile see ettepanek ei meeldinud. Nad sõitsid oma surisevate kaameratega edasi ja rohkem neid mehi sel õhtul enam ei kohanud.”

Miiting Tapa keskväljakul algas samuti kell 15.00, autokolonn asus liikvele pool tundi hiljem. Umbes samal ajal hakkas Põlvas endise bussijaama platsilt liikuma põlvalaste kolonn, et võtta kohad sisse neile ettenähtud 4,7-l kilomeetril. Kolonni ees sõitis RAI Põlva jaoskonna ülem Leonhard Roiland.
Rakverest minejad kogunesid kella kolmeks turuplatsile. Miitingul kõnelesid EKP Rakvere rajoonikomitee I sekretär, rahvarinde volikogu liige Toomas Kork ja EELK Kadrina koguduse õpetaja Illar Hallaste. Valdur Liiv esitas päevakohaseid katkendeid „Kalevipojast”, Viru kolhoosi laulukoorilt kõlasid isamaalised laulud. Kell 15.30 hakkasid Rakveres esimesed bussid-masinad aeglaselt liikuma. Rakvere rahvarindel tuli Käru teeristist Türi-Rapla maanteel katta 9,2 km. Ajalehes Viru Sõna 19. augustil avaldatud juhises paluti tulijatel kaasa võtta „võimaluste piires musta linti”, et sellega korvata katkestused ahelas.

Miiting Tapa keskväljakul algas samuti kell 15.00, autokolonn asus liikvele pool tundi hiljem. Umbes samal ajal hakkas Põlvas endise bussijaama platsilt liikuma põlvalaste kolonn, et võtta kohad sisse neile ettenähtud 4,7 kilomeetril. Kolonni ees sõitis RAI Põlva jaoskonna ülem Leonhard Roiland.
Kella 15.30 ja 15.45 vahel hakkas Haapsalust liikuma läänlaste kolonn. Haapsalu rajoonis jäeti vaba päeva kehtestamine asutuste ja ettevõtete otsustada. Samal ajal kogunesid valgalased Lenini ja Nõukogude tänavale. Lühimiitingu järel kella 16 paiku alustas Valgamaa kolonn sõitu Tõrvasse, kus nendega ühinesid osalejad Tõrvast ning Otepäält. Valga rahvarinne kattis solidaarsusketi viimast, 8,7 km pikkust lõiku kuni Läti piirini.

Kalle Kulbok meenutas veebruaris 2014:

„Augusti keskel teatas mulle Tartu linna täitevkomitee (praeguses mõistes linnavalitsuse) aseesimees Väino Kull, et nad on valmis tasuma 40 bussi arved Balti ketti sõiduks. Muu hulgas rääkis Kull murelikult, et Tartu vaksal on kaubarongidest ummistatud, sest Tallinna kaubajaam streigib. Leppisime kokku, et püüan Tartus organiseerida streigimurdmise. 17. augustil asusid vabatahtlikud Tartus vaguneid tühjaks laadima.

Kuna inimesi registreerus aina rohkem, tellisime 50 bussi. Neile lisandusid Tartu asutuste ja ümberkaudsete majandite bussid, mis viisid kohale oma rahva. Linna partei- ja täitevkomitee andsid nõusoleku teha 23. augustil lühendatud tööpäev.

Kell 15.45 paiku reastus Vabaduse puiesteel poolsada bussi. Jooksin kõik bussijuhid läbi, andes neile paki juhendeid ning skeemi. Bussijuhil tuli korraldada bussivanema valimine. Tal oli rohkem ülesandeid, sealhulgas rahvarinde toetuskaardi levitamine. Kell neli algas Raekoja platsil miiting. Vaatan vanu fotosid – plats on ääreni rahvast täis.

Bussid said inimesi lausa puupüsti täis. Kolonni ees sõitis sinine helibuss, mida julgestas autoinspektsiooni patrullauto. Tartule oli eraldatud lõik Paide rajoonist Säreverest 20 km lõuna poole. Sõit kulges planeeritust kauem, sest linnaliini lõõtsbusside piirkiirus jäi ettearvatust väiksemaks, samuti oli liiklus erakordselt tihe. Jõudsime kohale alles kümmekond minutit enne seitset. Kuna ettevalmistustöö sai põhjalikult tehtud, laabus keti loomine kohapeal kiiresti. Siiski, meie teelõigu algul selgus, et kohalik rahvas oli nihutanud meie lõiku veel mitu kilomeetrit lõuna poole. Nii tuli meilgi teha väikseid korrektiive. Saime vaevalt bussidest välja ja üles rivistuda, kui raadios algas peamine saade.”