Kätlin Kaldmaa: Koolist ja kõndimisest
Jah, keskkooliõpilasele laiema valiku pakkumine on tore asi küll, aga kui see viib sinnamaani, kus maal viimanegi elu välja suretatakse ja kooliskäimine otsaga tagasi 19. sajandisse jõuab, ei oska küll muud kui tsiteerida tarku päid: „Tule taevas appi!”
Kas selleks, et saada nüüdisaegset keskharidust, peavad noored, lapsed, kes iseenda eest ka seaduse järgi veel ei vastuta, minema terveks nädalaks kodust ära ja elama õpilaskodudes? Nagu et… sadade kaupa? Kui ühte maakonda jääb alles kaks või kolm gümnaasiumi, siis täpselt sinna see reform viib. Tule taevas appi! Tähendab, et sel ajal noore inimese elus, kõige keerulisemal teismeliseajal, mil kujunevad välja tema maailmaga suhtlemise viisid ja oskused, on ta lõigatud ära oma perekonna igapäevasest toest ja heidetud mingisse jubedasse „ollusesse”, mille nimi on õpilaskodu? Kas olete mõelnud tagajärgedele? Iroonia võtmes tahaks küsida, kas riik on valmis järsult suurenevaks alaealiste raseduste hulgaks. Ja kuidas kavatsetakse tegeleda kasvava koolikiusamisega gümnaasiumiastmes? Näiteks sel ajal, kui mina veel koolis käisin, ei olnud olemas ülbemaid inimesi kui Jõgeva koolide lapsed, seda ükskõik millises vanuseastmes, ja kui keegi meist, maakatest veel sinna (kesk)kooli juhtus minema, siis oi-oi-oi. Kuskilt ei paista, et Eesti oleks sellest ajast peale kuigi palju muutunud.
Mina kasvasin Kesk-Ida-Eesti pärakolkas, kus ei ole mitte midagi muud peale kauni põlislooduse. Kuigi esinduslik meie kolhoos ka ei olnud, pigem ikka alati seal vabariigi viie viimase hulgas. Mati Unt oli sealt pärit, aga et ta oli mõnevõrra kahtlane kirjanik, ei olnud sel kuigi suurt tähtsust. Keskkooli tuli mul minna kusagile mujale. See koht oli Palamuse, kuhu oli 13 kilomeetrit, nii et ma tean väga hästi, mida tähendab kaugel koolis käimine. Koolibussist võis unistada, kooliminekuks tuli tõusta pool kuus, liinibuss läks kümme pärast seitset, ja igal hommikul tuli rohkem kui tund aega passida tühjas koolimajas, sest tunnid algasid alles üheksast.
Pärast tunde ootas ees igapäevane Odysseuse teekond koju. Õnneks käisime samas koolis kolme-neljakesi, nii et ei pidanud seda tegema päris üksi, aga keset kõige külmemat talve ja haiguste aega juhtus sedagi. Liinibuss läks alles kella kuue ajal ja selle ootamiseks ei olnud mitte ühtegi normaalset kohta. Seega tuli pärast tunde hakata minema koju, jalgsi, tuli sealt taevast alla rahet, vett või pussnugasid ja oli seal õues soe või külm, talvel sageli ka alla kahekümne kraadi miinust – on ju tegemist Eesti ühe kõige külmema piirkonnaga. Nii iga jumala päev. Kolmteist kilomeetrit. Kui enne keskkooli olin lihtsalt kondaja, siis pärast seda kõndija. Kümme kilomeetrit ei ole midagi ja jalanõusid valin alati selle järgi, kui hästi need kõndida kannatavad. Nii mõnigi meist pidi poole tee peal kingad jalast ära võtma ja sokis-sukis koju kõndima, sest enam ei kannatanud valu välja. Järgmine päev tuli ikka samade jalanõudega kooli minna. Hääletamises saime tohutu kogemuse, kohtusime nii matemaatikaprofessor Kalle Velskri kui ka kurgilaadungiga Leningradi turule sõitvate kurgikasvatajatega. Kahe kolhoosi autojuhid olid kõik teada. Aga iga nädal tuli ikka mitu päeva, kus pidi terve selle tee maha kõndima ja koju jõudes hakata süüa tegema, sest ema oli tööl. Kui keegi arvab, et selline kooliskäimine 21. sajandil on normaalne, siis mõelge hetkeks, kas te saadaksite oma lapse iga päev tundmatute autode peale hääletama? Mina küll ei saadaks. Niisama ebanormaalne on 21. sajandil gümnaasiumilapsi sunniviisil ühiselamutesse koondada. Kooli kaugus peaks olema ikkagi lapsesõbralik, mitte looma juurde uusi probleeme.
Teine valupunkt on ebavõrdsus. Valitsus lükkab aina rohkem asju kasina tulubaasiga omavalitsuste peale, käesoleva reformi puhul perede peale. Laste koolitamine läheb üha kallimaks. Ja kus elab suurem osa lasterohkeid Eesti perekondi, kui nad ei ole in corpore Suurbritanniasse emigreerunud? Ikka maal. Mida kaugemal asub kool, seda enam see perele maksma läheb. Mida suuremas paigas lapsed koolis käivad, seda enam paistavad välja majanduslikud erinevused ja seda rohkem probleeme see noorele inimesele kaasa toob. Ning seda suuremaks probleemiks võib osutuda koolist väljalangemine, ja sugugi mitte õppeedukuse pärast. Lapsed on julmad, see on üks asi, aga teine asi on see, et mida kaugemal asuvad gümnaasiumid, seda vähem on võimalik noori ja võimekaid inimesi sinna õppima saata, sest surm ka ei võta sealt, kust midagi võtta ei ole. Enamasti ei ole maal ei tööd ega raha. Ning kui andekas noor jääb vinduma ja virelema, elatub juhuotstest, hakkab jooma, siis kandub seesama ebavõrdsus, mis ei lasknud temal õppima minna, edasi tema lastele. Kas te seda tahtsitegi?
Siit joonistub selgelt välja regionaalpoliitika nõrkus. Regionaalpoliitika ei peaks seisnema ainult aastakümnetepikkuses haldusreformi üle vaidlemises, vaid selles, et riik aitaks midagi teha selleks, et elu maal mitte ainult et säiliks, vaid ka paraneks. Ministeeriumid peaksid tegema koostööd, et reformid oleksid mõnevõrra rohkem seotud inimestega, kes elavad ja tahavad elada Eestis. Uskuge, meid on siin terve miljon. Vähemalt. Järeltulevate põlvede võimalusi ei tohi välja suretada.
Autismile kalduvale valitsusele meenutaksin, et demokraatia ei lõpe valimistega. Loomulik on küsida ja arvestada valijate arvamust.
