Kätlin Konstabel: lastega tööl Eesti Vabariigi reaalsuses – oled ikkagi vaid lapsemamma, sinu lapse piuks on tähtsam kui su panus spetsialistina

Mu hea kolleeg saadeti aastase lapsega ühelt koosolekult minema. Lihtne lugu, kas pole? Kui on palju rahvast koos (lausa kuuskümmend inimest, kuulukse) ja siis mingi asjaolu rasket mõtte-ja jututööd segama kipub, tulebki ju midagi ette võtta, olukord normaliseerida.

See on üks võimalik vaade. Lihtne olukord, lihtne lahendus.

Ent kui see oleks ainus võimalik vaade, ei oleks sellest saanud sadu klikke ja palju emotsioone tekitanud uudist. Vaateid on veel.

Räägime võrdsest kohtlemisest. Kuidas oleks koheldud samal sotsiaalministeeriumi rahvatervise teemalisel arutelukoosolekul haridusminister Mailis Repsi või Riigikogu liiget Siret Kotka-Repinskit, kui nende teadvusel ja natuke suhtlemisaldis lapsuke oleks häält teinud? Miskipärast kahtlen, kas nad oleks ära saadetud või enne viidatud, et lapse koht on mängunurgas. Sotsiaalministeeriumis töötavate inimeste kommentaaridest sotsiaalmeedias kostub, et teinekord võetakse seal vajadusel väikelaps tööle kaasa küll. Mis siis nüüd juhtus? Kas omad võivad ja võõras mitte? Mingil põhjusel kahtlustan ka, et kui Eesti Psühholoogide Liitu oleks läinud esindama mõni väikese lapsega meeskolleeg, oleks valdavalt naistest kuulajaskond ja korraldajad tunnustanud teda vaimustunud pilkudega ja nunnutanud veel lisaks