KATRIN AAVA: Millised on Eesti hariduse valikud?
Kuigi praegu peaks olema aeg vaielda uue õppekava üle, siis põhimõttelist väitlust ei saagi toimuda, sest õppekava kontseptuaalsed alused puuduvad. Eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse juures koostatud riikliku õppekava üldosa tööversioonis pole välja toodud, millistest põhimõtetest lähtutakse.
Autorite väitel on arvestatud riiklikku strateegiat “Säästev Eesti 21”. See väide tekitab kahtlusi, kuna uus õppekava ei kajasta õppijakesksust, vaid on ainekeskne. Õppekava tööversiooni alustes on öeldud, et muu hulgas on kasutatud nii Inglismaa ja Walesi kui ka Soome õppekavade ideestikku. Samas on tegemist erineva hariduspoliitikaga riikide õppekavadega. Siit küsimus: millises suunas liigub Eesti haridus? Eesti vajab hädasti hariduse arengukava, mis sõnastaks meie hariduspoliitilise suuna EL-i ja globaliseerumise, eelkõige aga uusliberalismi tingimustes.
Uusliberaalne pööre
Senist heaoluühiskonda ohustavad demograafilise olukorra muutumine, globaalne konkurents ja energiaressursside nappus. 70-ndate majanduskriis tõi kaasa neoliberaalse pöörde, kuna kõlapinda leidis parempoolsete väide, et liiga palju võrdsust vähendab ettevõtlikkust ning seeläbi majanduskasvu. Algas võitlus astmelise tulumaksu ja ametiühingute mõjuvõimu vastu. Uusliberaalne ideoloogia tõi kaasa avalike teenuste ning sotsiaalsete tagatiste vähenemise. Nii eraldatakse vähem raha teadusele, haridusele, meditsiinile ning pääste- ja politseijõududele. Selle eesmärk on suurendada erateenuseid.
Sotsioloog Zygmunt Bauman rõhutab võimu ning poliitiliste institutsioonide lahtiütlemist sotsiaalsetest kohustustest. Suurinvestorid väldivad kohustusi töötajate, keskkonna, nooremate, nõrgemate ja järeltuleva põlve ees, ohustades ühiskonna jätkusuutlikkust. Kapital ei ole enam seotud ühe kindla piirkonnaga. Nii vabastab korporatiivne võim end ka poliitilistest piirangutest. Seetõttu nähakse uusliberalismis ka ohtu demokraatiale.
Kui uusliberalistlikes tingimustes on institutsioonid, kus peaks toimuma demokraatlik väitlus (haridusasutused, kodanikuühendused, ajalehed, telekanalid), alarahastatud või allutatud majandusliku konkurentsi tingimustele, võib selle tagajärg olla avaliku sfääri jätkuv kommertsialiseerumine ning ühiskondliku dialoogi vähenemine. Kuid kriitilist kodanikku pole ilma toimiva avaliku sfäärita. Nii hakkab uus kodanikkond end defineerima tarbimise kaudu.
Vana heaoluühiskond muutub individualistlikumaks. Globaliseerumine toob kaasa ka enneolematu ebavõrdsuse. USA-s kuulub ühele protsendile elanikkonnast 35 protsenti kogu rikkusest. Taanis ning Prantsusmaal on see näitaja 25 ja Rootsis 15 protsenti.
Sellega on kaasnenud vaeste hulga suurenemine ning kesk-klassi vähenemine. Solidaarsuse ja sidususe vähenemine on tõsine oht kogu ühiskonna harmooniale. Nii seisab iga ühiskonna ees tõsine probleem: kuidas vähendada ebavõrdsust, mida vanemad pärandavad oma lastele?
Alustada juba lasteaias
Hariduse kaudu taastoodetakse generatsioonide ebavõrdseid võimalusi. Kui vanematel on halvem sotsiaalmajanduslik staatus, vähendab see hiljem lapse võimalusi koolis edukalt toime tulla. Seetõttu on paljudes Euroopa riikides püütud vähendada hariduslikku kihistumist, vältides laste varast selektsiooni ja eelistades ühtluskooli printsiipi.
Erineva sotsiaalse taustaga laste ebavõrdset stardipositsiooni saab tasandada, kui kõigile tagatakse kõrgekvaliteediline haridus.
Seetõttu pööratakse Põhjamaades tähelepanu juba kooli-eelsele haridusele, et kooli minnes oleks lastel võrdsemad või-malused. Samuti võimaldab see emadel tööle minna, mis omakorda loob lastele võrdsemad võimalused. Seega on lasteaiamaksu tõus, eriti aga lasteaiakohtade puudus väga tõsised hariduspoliitilised küsimused. Seevastu uusliberaalne poliitika – mis tähtsustab indiviidi vastutust – näeb hariduskulutuste kokkuhoidu üksikisiku vastutuse suurendamises.
Rahvusvaheliste finantskorporatsioonide võimu kasvus nähakse tänapäeval suurt ohtu rahvusriikide mõju vähenemisena. Globaliseerumise tingimustes ei ole suurfirmadel huvi kaasata hariduse kaudu kogu ühiskonda, pigem on eesmärk sõeluda olemasolevast materjalist enda tarbeks välja parim tööjõud. Selline mõtteviis on väikesele rahvusriigile kahjulik.
Seega peab riigi hariduspoliitika nägema kaugemale lühiajalisest kasust, et tagada tarbimishuvidest vaba rahvusliku ja sotsiaalse kapitali kasv ühiskonnas. Ainult majandusliku konkurentsivõime tagamine ühiskonnas toob kaasa turvalisuse vähenemise.
Võime jätkata senise neoliberaalide propageeritud turukeskse minimaalriigi stsenaariumi järgi. Teine valik oleks sotsiaalteenuste laiale tagamisele ning sotsiaalsete vastuolude pehmendamisele orienteeritud sotsiaalriigi ehk sotsiaalse partnerluse stsenaarium. Olukorras, kus väline määramatus tõuseb, valitakse ühiskonnas aga pahatihti konservatiivne arengutee. Uuskonservatism on kogunud jõuliselt toetuspinda nii USA-s kui ka Euroopas.
Mahajäänud Eesti
Neljas tee oleks konkurentsipotentsiaali tugevdamisele ja innovatsioonile orienteeritud riik, mis püüab arendada välja ekspordipotentsiaali, tegeldes eelisjärjekorras hariduse ja ümberõppe ning tehnoloogilise innovatsiooniga (nt Taiwan, Lõuna-Korea, Singapur, Iirimaa, Soome).
Eesti on siirdeühiskonnana uusliberaalsele ideoloogiale väga vastuvõtlik olnud. Eesti eraldab sisemajanduse kogutoodangust kõrgharidusse kaks korda vähem ressursse kui näiteks Soome. Teaduse rahastamises jääme teiste Euroopa Liidu maade tasemest kolm kuni seitse korda maha. Seega ei kajastu oluliseks peetav teadmusühiskonna idee (haridus)tegelikkuses.
Kui hariduspoliitilist ideoloogiat ning hariduse arengukava ei ole sõnastatud, pole ka õppekava koostajatel visiooni silme ees. Niimoodi keskendutakse väitluses õppekava üle teisejärgulistele teemadele.
