Illustratsioon: Ahto Sooar/EPL.

Hiljutine praeguse valitsuskoalitsiooni vastane protestilaine tundub paljudele erakordne, ent see ei ole midagi väga erilist. See on varasema tõusutrendi jätk, mida kindlasti ei saa nimetada radikaliseerumiseks. Kuigi teemad on praegu teised kui näiteks 2010-ndate algul, on ju opositsioon koosseisust olenemata alati meeleavaldusi korraldanud ja võimulolijaid laitnud.

Paljud sotsiaalteadlased muretsesid 1990-ndate algul Eesti kodanikuühiskonna loiduse pärast. Demonstratsioone, pikette, streike ja muid meeleavaldusi toimus vähe, eriti laulva revolutsiooni ajaga võrreldes. 2007. aasta pronksiöö sündmused olid selles valguses harukordsed: selliseid rahutusi olime harjunud nägema vaid välisuudiste rubriigis. Ka kümnenditaguse majanduskriisi ajal protestiti Eestis vähem kui Lätis.

Samal ajal näitavad andmed, et meeleavalduste arv on Eestis järk-järgult suurenenud: aastail 2008–2018 korraldati neid peaaegu kolm korda rohkem kui 1996–2006. (Täpsemalt analüüsin neid värskes raamatus „Riigikogu valimised 2019”.)

Suurtest aktsioonidest meenuvad paljudele ACTA-lepingu vastased meeleavaldused, ametiühingute protestid 2012. aastal ja 2015. aasta demonstratsioonid kütuseaktsiisi tõusu ja immigratsiooni vastu. Praegune rahandusminister ja riigikogu esimees pikettisid kümme aastat tagasi Vene saatkonna ees, ametiühingudki on väljendanud protesti, on korraldatud MRP aastapäevale pühendatud meeleavaldusi. Hiljutisele „teadusematusele” Toompeal võiks kõrvale tuua 2009. aasta tervishoiutöötajate aktsiooni „verise” kile, kanderaamide ja musta surnukirstuga.

« Avalehele 72 Kommentaari