Kätte on jõudnud rahvusluse ja globalismi kokkupõrke aeg

Vasak-Paremskaala kaotab oma tähendust. Selle asemel muutub järjest olulisemaks globalismi ja rahvusluse vastasseis

Julgen väita, et Eesti poliitikasse 2016. aasta midagi uut ei toonud. Võimupoliitika keskpärasus pakkus nägude vahetusest hoolimata varasemat igavust vähemalt sama hoogsalt. Bürokraadina varem teiste tahet täitnud ja tagatoaintriigide juhuvalikuna ametisse saanud president näib seni pead murdvat, mida võiks küll ühiskond temalt oodata. See on mõistetav, sest enne ametisse saamist ju selliseks mõttetööks tarvidust ei olnud. Aga pole välistatud, et see peamurdmine siiski positiivse tulemusega päädib.

Eesti jaoks on aga hoopis olulisem võimalus, et Donald Trumpi saamisega USA presidendiks laheneb meie uue iseseisvusaja raske eksistentsiaalne dilemma – kui kaugele minna Euroopa Liidu ja meie suure sõjalise liitlase USA soovitud globalistliku ideoloogia teenimises selle nimel, et tagada endale tugi ohu vastu Venemaalt. Nimelt võidakse Põhja-Ameerikas ja Euroopas just 2016. aastasse tõmmata joon, kus ülekaalu saavutas uus poliitiline jaotus. Endise, üha nõrgemini eristatava või isegi kunstlikuks suitsukatteks muutunud vasak-parempoolsuse asemel on udukardin kadunud tegelikult, globalismi-rahvusluse skaalalt.