Kauksi Ülle: kus on kurva kodu
Värvilised plekkpurgid alkoholiga tütarlaste käes, küla bussipeatuses suitsetavad verinoored tüdrukud. Noored leiavad süstla, vaatavad bussipeatuses rõvedaid reklaame. Kurjad anonüümsed kommentaarid internetis, muidugi mitte ainult noortelt. Praegused noored on juba uue vabariigi elulaadi vili. Kiires tempos sotsialismilt kapitalismile üleminek, et Euroopa imetlust pälvida, sõitis kraavi ja tõstis kuuse alla või kihutas välismaale tööle palju inimesi, lõhkus peresid. Võitjaid oli ja on vähe. Kas kaotsi sõidetud inimesed, järjekindlalt tühjendatav maa, kaotatud sisu on seda väärt?
Niipalju taustast. Sündmus, mis nõuab kommentaari, on soov jätta 230 maagümnaasiumist alles vaid 70–100. Maanoortele tähendaks see vajadust kulutada rohkem aega sõidule või kolida elama õpilaskodusse.
Igal inimesel on oma teadmised ja mälestused, mis seostuvad mõne nähtuse või sõnaga. Olin ise enda meelest õnnelik laps, et pole pidanud käima lasteaias ja enamiku õpiaega sain elada omas kodus. Sõna „internaat” õppisin selgeks lapsena, kui ema luges mulle nuttes ette Silvia Rannamaa raamatut „Kadri. Kasuema”. Hirmuga mõtlen, kuidas 1960. aastate teisel poolel kirjutatud raamat on tänapäeval nii aktuaalne.
Rõuge koolil oli ka internaat, aga lapsi oli seal vähe, tõesti kaugemates külades elavad lapsed talvekuudel. Kes vähegi jaksas, sõitis kooliteed suuskade või jalgrattaga ja elas kodus. Millalgi viienda klassi plikana tahtsin ise koos pinginaabriga internaati jääda. Sain kodunt loa, elasin seal paar nädalat, aga rohkem ei tahtnud. Olin kodus harjunud oma aega ise planeerima. Kui oli veel valge, võtsin kelgu ja nühkisin künkal üles-alla, siis viskasin riided ahju otsa kuivama ja tegin koolitükid. Vahel tegin need üldse hommikul, sest jõudsin kooli poolteist tundi enne tundide algust. Aga internaadis vihastas direktor puuveokelguga kirikumäe otsas käimise peale tõsiselt, ei küsinud midagi, ainult ähvardas kolooniasse saata ja juuksed tikupea pikkuseks pügada.
Keskkooliajal nõudis Võru 1. keskkool, et kõik maalapsed elaksid Võru linnas korterites. Ma ei tea selle nõudmise tagamaid, kuid olen kuulnud, et ühes teises keskkoolis oli õpetajate toas kirjalik dokument, mis soovitas maal elavate õpilaste linna asumist, et vabastada nad murdekeele mõjust, mis ohustab lõpukirjandit!
Kangameister ja baptist
Sattusin esimesel keskkooliaastal elama kangakudumise meistri juurde. Praegu, õppinud aasta tagasi kangast kuduma, ei jõua ära kahetseda, kui vähe ma tookord temalt õppisin. Muudkui lugesin ilukirjandust ja arutasin sõbrannaga linnakoolis kohastumise küsimusi. Teisel aastal elasin baptisti juures, kes oli olnud nooruses lõbunaine. Hirmutas põrguga, riidles palmiku ja bareti kandmise pärast. Lõpuks, kui ta tahtis uuesti mehele minna ja vajas ka teist tuba, lavastas terve etenduse alusetu väitega, et akna all on jäljed ja minu juures käivad joodikud. Lahkusin korterist väljamõeldud süüdistusest saadud šokiga ja käisin ülejäänud aja bussiga iga päev kodus.
Tookordsel Võru 1. keskkoolil, mille kohta rõhutati magusalt „Lauluisa kool”, ei olnud 1970–1980-ndate vahetusel mingit märgatavat seost Võrumaa ajaloolise kultuuriga. Nõukogude ajal ei tohtinud olla kohalikku ajalugu. Ka kohalikes põhikoolides ei tohtinud olla ajalugu. Oli suur kodumaa Nõukogude Liit, mis vajas töölisi tehasesse ja Siberisse. Äkki muidu inimesed ei taha minna kaugele võõrasse kohta löök-
ehitusele, kui kodupaik on kallis? Ja praegu? Kas praegu tähtsustatakse maakondade keskkoolides oma paikkondlikku kultuuri? Kas õpetatakse kodukandi pärandkultuuri, kas väärtustatakse kodupaika? Kardan, et mitte piisavalt. Näiteks Värska gümnaasiumi, mille vaimu on kogu aeg kandnud uhkus paikkondliku, siiani elujõus kultuuri üle, tahetakse sulgeda. Paljud Värska noored töötavad näiteks kaugsõiduautojuhina, et vähemalt tsükliti elada oma kodus ja kultuuris.
Laps vajab hellust
Valupunkt ongi selles, et nii riik kui ka lapsevanemad panevad ühisel jõul rõhu Tallinnasse tsentraliseerimisele, põhjendusega saada hea haridus, et saata noored ära välismaa tööturule. Eesti Vabariik ei täida põhiseadust, ei toimi rahvuse ja kultuuri järjepidevuse säilitajana. Toodab rahvuseta tööjõudu mujale maailma. Kõrge elektrihinnaga vaesestab inimesi, pankade kasumi saadab välismaale.
Kuulsin ühel soome-ugri kongressil hantisid rääkimas sellest, kuidas lapsed püüti helikopteritele ja viidi venekeelsesse internaati. Tagasi tulles ei osanud nad enam oma keelt ega kombeid, ei saanud selgeks põdrakasvatamise kunsti, sest see nõuab oma vanemate kõrval õppimist.
Aga meie saadame oma lapsed vabatahtlik-sunniviisiliselt kooli, paneme teise linna või õpilaskodusse või korterisse. Me ei jõua nii kaugelt oma tasakaalustavat mõju avaldada. Kuidas me õpetame lapsed lehti riisuma? Kuidas elu ja looduse ringkäiku tunnetama?
Lapsest areneb inimene perekonnas, kogukonnas, vanemate helluse, armastuse ja kogemuste abiga. Varajane iseseisvumine ei ole kõigile jõukohane. Lapsed on erinevad. Kodud on erinevad. Lapsel peab olema võimalus minna siis, kui ta on küps.
Praegune ülemaailmne süsteem on kriisis ja vajub kokku kiiremini, kui arvata võib. Lastele on lastepäevakodu. Õpilastele on õpilaskodu, orbudele asenduskodu, vanuritele vanadekodu, võõral maal elavatele töötajatele on seal ühiskorter-kodu... Aga kas ei oleks ilusam, loomulikum, odavam, kui nende kõigi asemel oleks inimestel ikkagi lihtsalt kodu?
Kui juba tahate sellist sürrealistlikku riiki, siis võiks ju maagümnaasiumide sulgemise asemel saata Tallinna lapsed ja õpetajad maagümnaasiumidesse laiali. Ja kuidas igatsustasuga jääb? Kas igatsustasu sunnitud eemalviibimise hüvitamiseks makstakse laste või vanemate kätte? 1
Varem samal teemal:
Tuuli Jõesaar „Seks, naps ja rock’n’roll ehk 15-aastaselt ühikasse”, 16.4
Külli-Riin Tigasson „2400 gümnasisti hakkaks elama õpilaskodus”, 11.4
