Enamik inimesi ei ela juba ammu karjadena. Pole naiste ega meeste kogukondi, kus erinevas eas isendid jagavad oma kogemusi eri eluetappidest. Ometi, mingi noorelt kuuldud arusaamatu jutukatke võib osutuda hingepäästvaks vanema ea kriisis. Paraku on inimeste tunded ja vajadused muutunud tunduvalt aeglasemalt, kui on täiustunud tööriistad ja tehnika. Mingid ürgkarjast, kogukonnast jäänud tegevused on kohati kuskil veel alles. Näiteks india traditsiooniline peamassaaž, mida pidid tegema üksteisele just suurpere liikmed, lähedaste puudutus, abistav käitumine, kaastunne on just inimese üksinduse vastu hea kaitse. Mäletan ka lapsepõlvest, et just heinaajal või pärast talguid tegeldi üksteisel kaelasoonte tasumisega – nii nimetati meil algelist massaaži. Üksildasena tunneb ilma igas vanuses naiste õeskonnata ka sünnitama hakkav naine. Nüüdisajal leevendatakse seda tunnet beebikooli ja rasedate jooga klubides. Kui on vajadus, leitakse õnneks vorm selle täitmiseks.

Üksindus kesk inimesi

Üksindus võib tabada kodus tähele pandud ja armastatud last lasteaias paljude teiste seas, noort inimest koolis või kodus. Kui pereside on nõrk, hakkab inimene abi otsima omasuguste hulgast, aga too abi võib olla mõnikord hoopis hingehädast vabastamine keemilisel meetodil. Üksildast, isa poolt vähe tunnustatud tüdrukut ohustavad mõnigi kord temast vähem või rohkem vanemad ärakasutavad kommionud. Üksindus võib tekkida igas eas: noorel, kes ei püsinud koolis ree peal, aga ka noorel, kes püüdis õppida ja teha kõik, mis kästi, väga hästi ja mingil hetkel sai ta tahte anum tühjaks. Kui palju on vaja tähelepanu, kaastunnet, mõistmist ja armastust, mille inimene peaks saama kodunt, kuid tänapäeva kodu on jäänud nõrgaks, laialivalguvaks, muutuvaks.

Lastele on hea kodu parim, kuid valitsev kapitalistlik elumood sunnib, kavaldab, meelitab inimesed oma rattasse ja järsku asendabki see ratta tallamine oma peret. Näiliselt peaks inimene töötama kaheksa tundi, kuid enamik tänapäeva töid nõuab oma osa ka pärast tööd. Karjääri pärast ei saa jätta asutuse peole ja „jätkukale” või komandeeringusse minemata, aga näiteks naine väikese lapsega tunneb end üksildasena, mees ei suuda vastu panna kaunite kolleegide võlule ja pere laguneb. Nii lihtsalt saab üksindust juurde toota.

Inimene otsib ilu

Tegelikult võib üksinduse valu tabada ka õnnelikus peresuhtes, lastega soojas sõpruses olevat inimest. Mäletan üht emadepäeva, kus juhuslikult olid sel päeval töövahetuses kõik täiskasvanud lapsed ja kaasa kaugemal tööasju ajamas. Toomingad õitsesid, ööbikud laulsid, aga ürgkurbuses istusin talu lõkkeaseme juures ja kurvastasin kurvastust, mida ei osanud sõnadesse panna.

Täna ka ei oska. Enamiku elu olen pere emana ja loovates organisatsioonides töötava ja tegutsevana kaevelnud üksioleku aja vähesuse üle, kuid iga ürgse üksinduse hetk väärtustab sidet inimeste vahel. Loomulikult on tähtis leida üles oma kari. Hea on koos uluda vahelgi, aga iga karjaga ei saagi koos uluda, selleks on inimene juba kohati liiga vähe loom, aga selles, et karja on vahelgi vaja, olen kah veendunud.

Mis aga aitab üksinduse vastu? Tuleb üles leida oma tahe, oma vajadused ning käivitada mediteerides oma ürgjõud. See on inimeses uinutatud jõud, mis vallandub ohuhetkel. Jõud, mis hoiab inimkonna kestmas. Inimene otsib inimest ja ilu enda ümber. Alustada võibki mediteerimise saatel mõne käsitöö harrastamisega. Just käe ja aju koostöö on meid küttidest põlluharijateks ja korilastest projektijuhtideks teinud, kuid pea ja käsi peavad looma, kas või vahepeal koos, et inimene püsiks loov ja terviklik. Loov inimene leiab ka kõige kitsamates oludes vanad riidetükid, millest lõigatud ribadest saab heegeldada väikse vaibakese – värvirõõmsa ja pilku püüdva. Seda märkavad ukse ees naabrid, selle võib viia näitusele või kinkida vanale või uuele sõbrale ja rõõm hakkab ennast tootma ning üksindus leevenduma igast soojast sõnast. Tähtis on kuidagi käivitada endas jõuraasuke esimesteks naeratusteks ja kaastundeks.

Praegu on meie Meremäe vallas asutamise 90. aastapäeva juubelinädal. Kirgastes seto mustri värvides kaunistatakse bussiootemajakesed, tullakse kokku laulma oma pärimuslaule, tehakse näitemäng hoolimata projektitamises ette tulevatest kriisidest. Eriti ilus oli Meremäe käsitööklubi Meroos korraldatud roosipäev. Mitukümmend meistrit näitasid eri tehnikates rooside valmistamist. Mu väike poeg tegi abilistega mulle klaasist kokkujoodetud roosiõie, kolleeg endale kapronist kostüümilille. Üks meie kandi memm oli kurvalt vaadanud kaselauatükke enne pliidi alla panemist ja näinud neid omamoodi. Kursusel nähtud salvrätitehnikas ilmusid lihvitud kasehalgude koorega poolele oravad, käbid, kitsed, roosid... Töölaua ümber polnud vaba tooli. Roose vilditi ja tehti söödavaid roose, kõnelemata paberroosidest ja siidile maalitutest. Kõik inimesed said elamuse ja palju üksindusi sai ületatud. Mõned üksindused päevaks, mõned pikemaks.

Elu ongi ületamine. Loovuse ja käeulatamise, hea sõna ütlemise abil üksinduse ja ürgkurbuse ületamine. Elagem, ületagem, märgakem, armastagem kogu ürgse jõuga.