.

Jutustasin, kuidas ürginimesed tulid jõgesid pidi siia mägedele, kaugele merest, ja sulatasid kohalikust materjalist rauda, harisid põldu, kasvatasid karja, korjasid marju, seeni, taimi. Kui ilusaid mustreid nad kudusid oma rüüde kaunistuseks. Kuidas savinõusid tegid. Küsisin: „Miks te tahate maal elada?” Tüdrukud olid vait nagu ennegi (vana kasvatuse jäljed, mis nõudsid tüdrukutelt vaikset sõnakuulmist), poisid, kes olid siblinud, toginud, vahele hüüdnud, miimilisi märke ja nägusid teinud, muutusid korraga helgeks: „Siin on ju oma maa ja mets. Kevadel külvad ja sügisel lõikad... Siin on ilus elada.” „Tüdrukud, aga teie?” „Me tahaksime küll, aga me ei saa maal elada.” „Miks siis,” uurisin edasi. „Siin ei ole töökohti.” Otsustasin veidi provotseerida: „Tööd saab ju alati teha, kui on oma maa, saab omale toitu kasvatada, mõelda välja mõne toote, mõne töö, mida kohapeal teha saab. Midagi ette võtta.” „Poed on kaugel, ei saa ostmas käia.” Alles see oli, kui kogu kangas talus kooti, iga aida all on veel alles kangasteljed, mis umbes 1960-ndatel aita tõsteti, seejärel õmmeldi igas peres ise riideid, kooti kampsuneid, salle, mütse, kindaid. „Ei, me ei taha neid, tahame tööl ja poes käia.”

Tublid mehed naiseta

Kas see väike dialoog avab natuke seda statistikarida, mis kinnitab, et maal on kuni 50-aastaste elanike seas rohkem mehi kui naisi. Vallalisi mehi. Kui mõtlema hakata, siis tõesti: mehi on. On kunagisi ema silmaterakesi, kelle emale ei olnud ükski pruut hea või kes ise ei leidnud nii andunud passijat kui ema. Nüüd on neil katus parandamata, nad ootavad toimetulekutoetust, et pidutseda, marja- ja seeneajal elatavad end korilusest, metsasaaduste müügist. Talveks neil midagi järele ei jää, nad ei paranda katkist ust või akent või pliiti. Vallaliste naiste uudisekünnist nad ei ületa, vahel leidub siiski mõni parmutar, keda punkri peale jagatakse.

On hulk poolvallalisi mehi, kellel pere linnas, aga kes ise ei oska linnas elada, vaid vajavad põldu, päikesepaistet, meeste töid ja tegemisi. Naisel on linnas töö, lapsed on linnas koolis, aga maal on põld, töökoda, aed või lihtsalt isamaja.

On päris vallalisi naisevõtueas, veel korralikke ja töökaid mehi, kuid nendeealised naised on juba mehel või linna läinud. Kuna külaühiskond ei ole tänapäeval enam enamasti niisugune kogukond nagu vanal ajal, siis ei saa ka kogukond endassesulgunud meestel tutvuda ja paari minna aidata. Kahjuks avaldab põhjamaa mees oma arvamust või armastust või selle, mis teda vaevab, alles siis, kui on võtnud pitsikese või joonud ära pudelitäie.

Mõnele linnanaisele, kes ei leia kaaslast, on psühholoogidki soovitanud maal ringi vaadata, aga kui tõsiselt nad seda nõuannet on võtnud? Linnas on mehed lõhnastatud ja kingadega, puhtalt riides ja oskavad vestelda, mõni tuleb teatrisse ja viib baari... Maal tulevad säärikutes mehed üle koridori, heidavad uute pükstega tööd tehes põlvili, teevad käise õliseks.

Linna pagevate pruutide probleem on kõigil põlisrahvastel. Metsaneenetsi juht ka kurtis, et naised ütlevad meestele, et tee jurtasse WC ja vannituba, siis elame tundras. Aga kuidas nelja karjamaa puhul vetsu ja vanni põtradega kaasa vedada?

Aga meil? Naine tuleb tallu mehe juurde ja hakkab nõudma vannituba ja sisetualetti. Mees ei saa aru, laupäeviti käiakse ju saunas. Vannituba mädandab palgid läbi, siis peab kopa kutsuma, tund on kallis, siis peab santehniku kutsuma. Veevärgi peab sisse panema, aga see maksab. Maksab vesi, kanalisatsioon ja põrandaküte. Tegemist on igatahes kuluka asjaga, mis jääbki raha välja viima ja sunnib inimest midagi tootma või müüma, iga kuu vaeva nägema. Riik võtab inimese elektriga oma lõa otsa ja muudkui lüpsab.

Maal on vaja korralikku nelikveoga autot. Tuleb sõita arsti juurde, kooli, asju ajama, poodi, aga bensiin on kallis. Suurlinna tuled külavahel ei põle. Koolid suletakse, haiglad likvideeritakse. Elukvaliteet langeb, õpetajad ja õed kaotavad töö. Taas üheotsapilet mõnda maailma linna.

Tänapäev soosib vallalisust

Aga ürgmees ei mahu hästi teleka ega arvuti taha ära. Ta on ürgajast saadik olnud kütt, põllumees, sõdalane, kalur, metsamees, sepp. Teleka ees joob ta õlut, vahib sporti või löömakaid, mandub, jääb haigemaks ja tömbimaks. Mõni satub arvutimängust sõltuvusse, ei too enam puidki tuppa.

Kas kaasaeg pakub ürgmehele piisavalt väljakutseid? Kas igas koolis on kehalise kasvatuse õpetaja? Piirikaitsjaid ja tuletõrjujaid maal enam pole, need on koondatud. Ega rekkajuhtimine pole ka õige väljakutse, kuid annab noortele maameestele võimaluse vabal ajal oma sünnipaigas elada. Maal pole töökohti, töökoht tuleb ise endale teha, kuid igal inimesel pole loomupärast annet olla ettevõtja.

Ühiskond on juba ammu seoses tehnika arenguga muutunud. Töö iseloom on selline, et traditsioonilisi meheomadusi – riskijulgust ja kontsentreeritud jõudu – ei ole enam vaja. Vaja on naiselikumaid omadusi – empaatiat ja diplomaatiat –, et toime tulla töökoopas, enamasti akendeta närvilises keskkonnas. Tänapäev soosib vallalisust ja propageerib juhusuhtlust. Kohane ja tule toime!

Siiski pole miski igavene: Vanga ennustused, Hollywoodi filmid ja popkultuur räägivad maailmalõpust. Ja siis on ürgmeest väga vaja. Muutus on süsteemi sisse kirjutatud ja ürgmeest ei tohi endas kaduda lasta, ürgmeest tuleb õppida armastama. Õppigem teda mõistma, hoidma ja kasvatama.

Ürgmees peab oma terve mõistusega lumme sõitnud koorma või kinnijäänud riigivankri parandama. Ürgmees vajab enda kõrvale ka ürgnaist, kes oskab olla looja ja ema. Emahunti, kui on vaja peret kaitsta ja toita, elu edasi viia. Ärgem laskem ürgsel osal endast kaduda, hoidkem seda mustadeks päevadeks elus.