Kaul Nurm: IRL on andnud Eestile regressiivselt kasvavad maksud, politseiriigi ja riigikapitalismi

Selle sajandi alguses juristitaustaga „äraostmatute“ poolt loodud Res Publica erines aga Isamaaliidust nagu tuli veest. Endise pea-ja majandusministri Juhan Partsi pärand Eesti riigile on kõik see, mida Laari valitsused ei olnud – riigikapitalism, regressiivselt kasvav maksukoormus ja politseiriik.

Isamaaliidu kahekordne peaminister Mart Laar sai 2006. aastal Cato Instituudi poolt väljaantava Milton Friedmani auhinna vabaturumajanduse, minimaalse riigi ja isikuvabaduste edendamise eest. Koos rahvuslikest huvidest lähtuva kodakondsus-, välis- ja julgeolekupoliitika ning e-riigi arendamisega võttis see hästi kokku Isamaaliidu olemuse.

See skisofreeniline lõhe võeti endaga kaasa ka kahe erakonna ühinemisel. Tänaseks on IRL-is pragmaatikutest ja poliittehnoloogidest koosnev Res Publica tiib lämmatanud Isamaaliidu poolt varem tähtsustatud rahvuslikud huvid, vaba vaimu, loovuse ja ettevõtlikkuse.

Riigikapitalismist

Tänane IRL on seega kaugel Friedmani põhiseisukohtadest, et valitsusel tuleb sekkuda majandusse üksnes seal, kus see on hädavajalik riigi ja rahva säilimiseks. Kõik, mis rahvastega on sündinud head, on tingitud tegelikult isikuvabadustest ja vabast turust, rahva ebaõnnestumised tulenevad aga riiklikust sekkumisest.

IRL-i üks kesksemaid majanduspoliitilisi loosungeid oli „monopolide ohjeldamine“ ja selle kaudu „kodukulude kontrolli alla võtmine“. Usaldamatus erasektori suhtes ja suutmatus loomulike monopolide tegevust reguleerida asendus peagi turgu valitsevate ettevõtete ja avalike teenuste osutamise massilise natsionaliseerimisega.

Partsi eestvedamisel riigistati lennundusäri, praamiliiklus ja raudtee reisijatevedu. Oma järge ootab maakondliku bussiliikluse ühistransport, taastuvenergia sektor ja üürikorterite turg.

Kui kogu põllumajandus- ja kalandussektor on antud edukalt eraettevõtjate majandada, siis Eesti metsanduses kasutab riik jätkuvalt 50% olemasolevat loodusressurssi, mille vahenditest surutakse ebaausa konkurentsiga sektorist välja peremetsaomanike, kuid RMK kõrvaltegevuse tulemusena ka maamajutus- ja vesiviljelusettevõtteid.

Endise pea-ja majandusministri Juhan Partsi pärand Eesti riigile on kõik see, mida Laari valitsused ei olnud – riigikapitalism, regressiivselt kasvav maksukoormus ja politseiriik.

Pikaajalised negatiivsed tagajärjed on ka IRL-i loosungil „tasuta kõrgharidus“. Miks oli vaja keerata toimiv süsteem pea peale? Ülikoolide areng seoti poliitikutelt riigieelarvevahendite kerjamisega. Teadlastelt võeti aga ära oluline stiimulsüsteem enese tõestamiseks ettevõtetele ja teadusele rahvusvahelises konkurentsis. See vaimne lodevus võib nüüd kolida ülikoolide tulemustesse.

Tasuta kõrghariduse eesmärki saab palju edukamalt realiseerida rahvusvaheliselt turupõhistel alustel tegutsevates riiklikes ülikoolides koos riiklike koolitustellimuste, stipendiumite ja vautšersüsteemiga.

Riigistatud ettevõtete ja nii öelda tasuta avalike teenuste vohamisele on teinud karuteene kingitud olemusega EL-i struktuuriabi ja CO2 kvootide müügist saadud tulu. See raha on saanud riigi näol lolli omaniku, kes ei tunne selle raha loomise väärtust. Enesepettus seisneb selles, et need summad ei kajastu täna meie maksukoormuse tõusus ja nende ettevõtete kapitalikuludes vaid seni, kuni kestab nende varade kasulik eluiga. Kuid mis saab edasi kui põhivara on läbi kulunud?

Regressiivselt kasvavatest maksudest

Kui Isamaaliit oli pidevalt avalikkusel hambus riigiaparaadi ja maksude vähendamisega, siis IRL toob iga nädal avalikkuse ette lausa uue maksuliigi.

Maksufilosoofiliselt on loosung „maamaksu vabastus kodualusele maale“ kui feodaalajastu privileeg aadelkonnale. IRL-i nägemuses oli maamaks ülekohtune Nõmme piirkonda juba nõukogude ajal maja ehitanud tänaste pensionäride suhtes, mistõttu otsustati see maksuvabastus põlistada ka tulevastele põlvedele üle Eesti.

Riigistati lennundusäri, praamiliiklus ja raudtee reisijatevedu. Oma järge ootab maakondliku bussiliikluse ühistransport, taastuvenergia sektor ja üürikorterite turg.

Tegelikult on maamaks üks kõige vanemaid ja õiglasemaid maksuliike. Selle sihtotstarve on seotud maaomandi hooldamise ja säilitamisega alates ühendusteede ja selleni viivate tehniliste kommunikatsioonide loomisest, hooldamisest, lumekoristusest ja tänavavalgustusest, lõpetades omandiregistrite, õiguskindluse, julgeoleku ja vara säilimise tagamisega.

Maamaks on ka ressursi kasutamist õiglaselt suunav maks, millega oleme nüüd ühe osa oma varadest tsiviilkäibest ja efektiivsest kapitalipaigutusest ära lõiganud. Kaudselt maksab selle aga kinni oma kodu mitteomav maksumaksja. „Nõmme ja Kadrioru pensionäridest“ majaomanike probleem oleks tulnud lahendada pigem toetusega.

Regressiivse iseloomuga on ka tulumaksuvabastus eluasemelaenu intressidelt, mille maksab kaudselt jällegi kinni üürikorteris elav üksikema. Kohtuasjade riigilõive tõsteti ühel hetkel juba kõrgustesse, mis ähvardas õigusriigi kättesaadavust vaesemale elanikkonnale.

IRL-i eestvedamisel tutvustati EAS-is ühte kodude renoveerimise ja taastuvenergia kasutuselevõtu investeeringuprogrammi, millest sai toetust vaid 100 esimest taotlejat. Milles seisnes aga riiklik huvi ja võrdne kohtlemine anda toetust üksikutele, samas kui tegelik sihtrühm on kuni 260 000 eramuomanikku?

IRL-i eestvedamisel viidi sisse ka taastuvenergia toetused, mis peavad põhjendatult stimuleerima taastuvate energiaallikate laialdasemat kasutamist, kuid viimasel hetkel läbipaistmatutel põhjustel oluliselt suurendatud toetusmäärad on küsitav kingitus kitsale ringile omanikele.

Oleme IRL-i eestvedamisel saanud tänaseks riigi, kus efektiivne maksukoormus kasvab kõige rohkem just kõige vaesematele. Üksnes maksustamise hetke on nihutatud tulu teenimiselt selle tarbimisele.

Politseiriigist

Kui mujal seisavad parempoolsed selle eest, et kodanik oleks eespool riiki, siis IRL-i üks keskne valimisloosung „vali kord!“ käivitas meil totaalse ja ilmeksimatu riigi.

Vandeadvokaat Leon Glikman koostas ettepanekud Eesti karistusõiguse vastavusse viimiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, et vähendada „inkvisitsioonilist“ kohtueelset kriminaalmenetlust. IRL taolist kriitikat aga ei talunud, kiiresti ristiti see „Berlusconi eelnõuks“, kuid reaalselt tõstatatud probleemid jäeti tähelepanuta. Et 99% riiklike süüdistusi saab ka kohtuliku kinnituse, räägib enda eest.

Riigivastutuse seadus on meil jätkuvalt riigi vastutamatuse seadus, sest riigi kohustused kodanikele aluseta tekitatud kahju hüvitamisel on üksnes sümboolsed.

Probleem on seegi, et riigivastutuse seadus on meil jätkuvalt riigi vastutamatuse seadus, sest riigi kohustused kodanikele aluseta tekitatud kahju hüvitamisel on endiselt üksnes sümboolsed.

Kuigi põhiseadus ütleb, et eraomand on meil püha ja puutumatu, käib kodanike vara võõrandamine olematute avaliku huvi põhjenduste ja hüvitistega endiselt täie hooga. Riik on seadnud kodanike varale ka arvukaid looduskaitselisi või tehnorajatistest tulenevaid piiranguid, kuid kompensatsioon selle eest on jätkuvalt olematu.

Kui kodanikul on maksuvõlg riigile, on makseviivise intress 22% aastas, kui aga vastupidi, siis 6%.

IRL on läinud riigi rolli kasvatamisel ja isikuvabaduste piiramisel tegelikult kaugemale kui ükski teine erakond. Urmas Reinsalu tegutseb justiitsministri ametis nagu uute karistusnormide printer. Ei häiri teda seegi, et kamraad Ken Marti Vaher sai samast ametist priiks just mõõdikute propageerimisega.

IRL-i rahvuskonservatiivsed dilemmad

Lisaks majandus- ja maksupoliitikale on IRL kaotanud oma näo ka teemades, mida seni peeti Isamaaliidu pärusmaaks – jäik eesti keele kaitsmise ja kodakondsuspoliitika, EL-ile ja NATO-le orienteeritud välissuhted, iseseisev kaitsevõime ja rahvuslus.

Näiteks nende jaoks, kes on ühemõtteliselt vastu samasooliste kooselu seadustamisele või pagulaste Eestisse toomisele, on täna juba lollikindlam valik EKRE.

Neile rahvuskonservatiividele aga, kes ei toeta Lavrovi-Paeti piirilepingut ja Tartu rahulepingu korstnasse kirjutamist, koolides eestikeelsele õppele üleminekust kõrvalehiilimist või Rail Balticu tänast trassikoridori, on koduerakonnaks saamas pigem Vabaerakond.

Kartellierakondade võimu kindlustamine sai erilise hoo sisse just Partsi valitsuse ajal, kui riigieelarvest riigikogusse kuuluvate erakondade rahastamist suurendati kolm korda.

IRL valis vale poole ka demokraatia ja poliitilise konkurentsi väljasuretamisel. Kartellierakondade võimu kindlustamine sai erilise hoo sisse just Partsi valitsuse ajal, kui riigieelarvest riigikogusse kuuluvate erakondade rahastamist suurendati kolm korda. Sellega loodi ühiskonnas suur toetus just Vabaerakonna demokraatiapaketile.

IRL-i praeguse esimehe Margus Tsahkna programm „Isamaa 2.0“ oli aga surnult sündinud vasikas, see oli paaniline katse hüpata kaks korda ühte ja samasse jõkke. Sama meeleheitlik oli auesimees Mart Laari „Viis sammu riigireformini“ (vt Postimees, 28.01.2015), mis pidi vahetult enne Riigikogu valimisi tasalülitama Vabaerakonna demokraatiapaketti. Peale valimisi neile ideedele IRL-is enam toetust ei jätkunud.

Riigikogust väljakukkumise vältimiseks on IRL-ile vaja Isamaa reanimeerimisest enamat, nagu ka Vabaerakonnale. Kuid Vabaerakonnale annab kindluse poliitikas jätkamiseks just usk vabasse poliitilisse konkurentsi.