Juhitavast demokraatiast

Reformierakonna senise poliitika jätkajana iseloomustab Kristen Michal nõukaaja parteinomenklatuuri, kelle eksistentsiaalne võimujanu on lükkamas riiki juhitavasse demokraatiasse, mille sümptomid iseloomustavad jätkuvalt suurt osa Ida-Euroopast. Nad nimetavad endid küll liberaalideks, kuid on samas lämmatanud poliitilise konkurentsi. R-Hooldus või kilekotiga anonüümse sularaha kandmine erakonna kassasse on eelneva kõrval üksnes usaldusprobleem.

Reformierakonna asutaja Siim Kallas kuulutas 2002. aastal riigiametnike foorumil, et presidendi ametikoht tuleks ühildada otsevalitava valitsusjuhi omaga. See siiras mõttepeegeldus iseloomustab, kuidas demokraatlikud institutsioonid üksnes segavad reformierakondlaste peades riigivalitsemist.
Kui peaminister Kallas keelustas valimisliidud, kaotas populaarne Tartu linnapea Andrus Ansip Tartus ära neli valimisringkonda. Riigikogu valimisteks tsementeeriti kinnised nimekirjad ja kompensatsioonimandaadid. Uute erakondade loomist piirati kõrgete asutamiskünnistega. Parlamendierakondade rahastamist riigieelarvest suurendati aga kolm korda. Kõik see päädis 2004.aastal Kallase ja Partsi vahelise salakokkuleppega ühise ja ainsa paremerakonna loomiseks, mis, tõsi küll, tegelikkuses ei realiseerunud.

Tuleb järeldada, et suureks eesmärgiks oli toona kahe-partei-süsteemi loomine. Ilmselt oli lähteülesandeks see, kuidas madala üldise valimisaktiivsuse juures saaks kuni 30%-lise toetusega poliitringkond valitseda kogu Eestit.

Reformierakonna eeskujud ja ideaalid juhitava demokraatia osas on tänaseks realiseerunud Ungaris ja Poolas. Viktor Orbán’i poolt juhitav paremtsentristlik Fidesz kontrollib alates 2010.a Ungari parlamendis 2/3-list konstitutsioonilist enamust. Poolas saavutas vendade Lech ja Jaroslaw Kaczynski poolt asutatud paremäärmuslik Õiguse ja Õigluse partei 2015. aastal parlamendis koosseisu enamuse. Valimas käis üksnes 51% valijaid, sest polnudki enam, keda valida.

Ka Eestis jätkati poliitilise konkurentsi tasalülitamist sundpolitiseerimisega. Ühiskonnas loodi arusaam, et õiguskantsleriks, kõrgeima kohtu või rahvusringhäälingu esimeheks saamisel tulebki kasutada sotsiaalse liftina Reformierakonda. Peibutuspartlust ekspluateeriti juba määrani, millele vastanduv protestikandidaat korjas 2009. aasta Europarlamendi valimistel üle 100 000 hääle. Riigiettevõtete nõukogud mehitati lojaalsete parteikaaslastega. Kohalikul tasandil survestati aga omavalitsusjuhte parteipiletit vahetama „katuserahade“ eest. Valesse erakonda kuulumisel riskis omavalitsus lausa eurorahadest ilmajäämisega.

2012. aastaks jõuti arusaamades demokraatiast nii kaugele, et püüti seadustada riigieelarve toetusega neli ametlikku maailmavaadet. Poliitilise kaasatuse asemel kultiveeriti aga alternatiivsete arvamuste esitajate avalikku hukkamõistu (meenutagem ACTA-vastase protesti korraldajate mõnitamist).

Kuhu taoline võimu kontsentreerumine välja viib, seda me näeme täna Keskerakonna puhul Tallinnas, Reformierakonna puhul aga Tallinna Sadamas. Kusjuures üks ei erine kuigipalju teisest.
Selle protsessi peatas Eestis rahvaliikumine, mis esmalt väljendus Harta 12 avalduses, hiljem Silvergate’is, rahvakogus ja Vabaerakonna ning EKRE parlamenti jõudmises. Michali kohta ei tule meelde paraku mitte ühtegi fakti, kus ta oleks välja astunud poliitilise konkurentsi avamise kaitseks. Tema erakonnakaslane Randpere on avalikkuse ees lausa öelnud, et Reformierekond vajabki oma juhiks jõulist ja jõhkravõitu poliitilist elajat. Tema vastaskandidaadi Pevkuri edu sõltub seega sellest, kui palju on Reformierakonnas veel alles veendunud liberaaldemokraate.

Kaasavamasse demokraatiasse

Hanno Pevkur paraku häbeneb olla Vana Euroopa väikeriikide eeskujul arutlev demokraat. Ta räägibki täna sellest pigem Kaja Kallase suu läbi, kes ei nõustu vastaskandidaat Michaliga vanamoodi jätkamises, vaid peab pikaajalise edu ja heaoluriigi loomise eelduseks just kaasavama poliitilise süsteemi loomist, sest on juhtumisi lugenud, et muidu riigid üldjuhul ebaõnnestuvad.

Euroopa arenenud esindusdemokraatiaga väikeriikides väljendab kodanike kaasatust kõige ilmekamalt see, kui palju erinevaid poliitilisi rühmitusi jõuab oma ideede ja valitsemiskavadega parlamenti. Näiteks tõid 2012. aasta parlamendivalimised Hollandis esinduskogusse 11 erinevat poliitilist jõudu, 2013. aastal Norras 8, 2014. aastal Belgias 13 ja Rootsis 8, 2015..aastal Šveitsis 12 ning Taanis ja Soomes 9 ning 2016. aastal Islandil 7. Või küsigem, mida on meil täna kõrvale panna valimisaktiivsusele Belgias (89%), Taanis ja Rootsis (86%), Islandil 80%, Norras 78% ja Hollandis 75%. Valimisaktiivsus ja poliitiline kaasatus on omavahel aga otseses seoses poliitiliste valikuvõimalustega ning riigi ja tema kodanike majandusliku edu ja sotsiaalse heaolu loomise eelduseks on just ausa ja kaasavama poliitilise elukorralduse loomine.

Artikli alguses sai küsitud, kui siiras on Pevkuri tõdemus, et erakonnad on Tallinna poole kaldu. Pevkur on ise öelnud, et näeb siin lahendust erakonna juhatuse moodustamise aluste muutmises – piirkonnad peaksid saama ise valida ja nimetada erakonna juhatuse liikmeid ning demokraatlike sisevalimiste kindlustamiseks anda valimiste korraldamine üle vabariigi valimiskomisjonile.

Eestis on riigikogu valimistel ajalooliselt rakendatud proportsionaalset valimissüsteemi ühe olulise modifikatsiooniga: loodud on ühe asemel 12 valimisringkonda. 90ndate alguses rakendati sama mudelit ka KOV volikogu valimistel, kui piirkondlike esinduste saamiseks moodustati omavalitsustes mitu valimisringkonda. Selline mudel juhindus meie 150-aastasest praktilisest valimiskogemusest, et leida valitavates esinduskogudes tasakaal proportsionaalse ja piirkondliku esindatuse vahel. Just Reformierakonna võimuambitsioonid 2000-te alguses lõhkusid selle tasakaalu aga ära.

Seetõttu hakkab nüüd Reformierakonna juhatuste valimistega sarnane protsess toimuma ka haldusreformi järgselt moodustamisel ca 50 omavalitsuses – valitavad ühe valimisringkonnapõhised esinduskogud saavad olema keskuste poole kaldu, uue mõistena kerkib aga esile seetõttu valdadesisene ääremaastumine. Kui Riigikogu valimistel oleks senise 12 valimisringkonna asemel üks, pääseks igast maapiirkonna valimisringkonnast häältesaagi järgi parlamenti kõigest 1-2 saadikut. Hetkel jõuab igast valimisringkonnast parlamenti aga 6-8 saadikut. Omavalitsuste tasandil me sarnaseid ohtusid, kus mõned piirkonnad võivadki jääda täielikult esindamata, kahjuks aga ei teadvusta.

Küsigem seega, kus on Pevkuri ettepanekud kaasavama poliitilise süsteemi loomiseks kogu riigi tasandil, erakondadele esitatud piirangute lõdvendamiseks või riigieelarvelise toetuse vähendamiseks? Kus on ettepanekud valimisliitude diskrimineerimise lõpetamiseks? Miks ei kaotata ära üleriigilisi kompensatsioonimandaate? Milliseid kodanike kaasamise vorme kavatsetakse kasutada valimistevahelisel ajal? Seda loetelu võiks jätkata.

Kui Pevkur näeb sama probleemi üksnes erakonna, mitte aga omavalitsuse või riigi tasandil, julgen kahelda ka tema siiruses. Kui jätkub arusaam, et kõik mis on hea Reformierakonnale, on järelikult hea ka Eesti riigile, siis Ida-Euroopast väljaastumist ja heaoluühiskonda, sealhulgas viie rikkaima riigi hulka jõudmist ei tule.