Kaupo Kalda: Tööotsijate kohta guugeldades leiab harva negatiivset
Ühe 2000. aastal ilmunud leheloo pealkiri ütles, et „Kaupo Kalda leiab töötajad ja kliendid jutukast”. Kas nüüd, 12 aastat hiljem võiks „jutukast” asemele panna „Facebookist”?
Ma leian täna nii kliendid kui ka töötajad tihti (muidugi mitte alati) Facebookist. Olgu siis isiklikke liine pidi või blogi ja firma fännilehe kaudu. Facebook on drastiliselt suurendanud ka valdkonna inimeste suhtlemist.
Mis seisukohal te töötajate ja äripartnerite kohta sotsiaalmeediast taustainfo ammutamise küsimuses olete – kas see on sobimatu või mitte?
Igati sobilik. Tiimitöös polegi alati inimese oskused kõige olulisemad, vaid see, kuidas ta klapib teistega. Elu on õpetanud, üks „uss” võib tiimis palju kurja teha ning meelsust muuta, tavaliselt ilma igasuguse põhjuseta. Facebooki sein võib tihtipeale anda inimese olemusest teatud ettekujutuse ja üldiselt see tunne on ka õige, kuigi alati ei pruugi. Inimesed koguvad enda ümber ikka sarnaseid.
Ma olen näinud ülesvuntsitud CV-sid kirjeldusega „positiivsest ja rõõmsast” inimesest, kuid Facebook näitab, et inimene on tigedapoolne. Sellisel juhul tõuseb väike punane lipuke kohe püsti. Aga tihtilugu on hoopis vastupidi – CV on lakooniline, aga Facebook viib tõdemuseni, et tegu on sõbraliku ja kultuurihuvilise inimesega, kes lihtsalt ei oska CV-d ahvatlevaks teha. Võib öelda, et Facebook on justkui miniatuurne värav inimesse. Muidugi, kaval oskab seda enda kasuks ära kasutada, aga lõppeks tähendaks see üksteise aja raiskamist ning katseajal suhte lõpetamist.
Ma guugeldan kõiki tööle kandideerivaid nimesid ja mulle meeldib, kui meie valdkonna inimene on aktiivne, osaleb erinevates projektides, olgu kas või bänd või heategevus. Tõsi, paljud talendid on nähtamatud, aga tihti on inimese jälg veebis ikka näha. Negatiivset leiab guugeldades harva. Kellegi kunagine võlanõue mingis registris mind ei häiri.
Tööotsinguportaalide teenuseid kasutame üha vähem, sealt ei tule reeglina seda, mida otsime. Näiteks programmeerijat otsides sihime pigem tehnoloogiaportaale bänneritega, lisaks isiklikud kontaktid, Linkedin… Sotsiaalmeedia on töötajate hankimiseks päris hea platvorm, selle kaudu näeb nende „sisse” rohkem kui kunagi varem.
Saksamaal peetakse õigustatuks taustakontrolli Linkedini vahendusel, mis on professionaalne võrgustik, aga privaatsetest võrgustikest nagu Facebook info otsimist ei peeta õigeks. On see mõistlik piiri tõmbamine?
Linkedinis on info ametlik ja sealne on pigem sobilik inimese ajaloo ning faktide vaatamiseks. Facebook annab aga ülevaate inimese iseloomust, sõpradest, maneeridest. Võib-olla ei jõuta Saksamaal süvitsi minna, sest Facebooki kontol ringivaatamine on teatud määral ajakulukas ja vajab tõlgendamist, sest Facebooki info pole nii väga faktipõhine, vaid emotsionaalne.
Kas teie seisukoha võib kokku võtta ka nii, et sotsiaalmeediast tõuseb tööotsijale rohkem kasu kui kahju, sest sobivatel pooltel on teineteist hõlpsam leida?
Kui inimene on mõistlik ja tore, siis see peegeldub tema sotsiaalmeedia profiilis ning tuleb talle kasuks. Ta leitakse kiiremini üles. Ja ka vastupidi. Palju sõltub taustauurija isiklikust maailmavaatest ja tema konservatiivsusest. Muidugi – kui kandideerid panka ja riputad veebi joomapilte, siis plusse see ei too, ning kui on kaalukausil mitu sarnast, võib sotsiaalmeedia saada otsustajaks.
