Keel kui moraalne instants
Kuna aga jah ja ei esinevad ka žestina, oli moraal antud juba enne keelele osaks saanud kõrgemat lihvi. Mida ma mõistan moraali all? See on tahtmine edendada ühist, solidaarset hüve. Mõelda kogukonna või ühiskonna nimel, jättes kõrvale puhta omakasu ning arvestades kogemuslikku ühisosa. Keele funktsioonideks võib pidada teadaandmist ja väljendamist – keel kui kommunikatsiooni instrument ja väljenduskeel. Tõenäoliselt olid enne laul ja tants ning alles siis hakati mõisteid täpsustama. Arenev väljenduskeel tõi kaasa kujundi, sümboli, hõljuva paljutähenduslikkuse, andes inimestele lõpuks nende erilise maailmanägemise, nende identiteedi ja kokkukuuluvuse alused. Kui keel on mõtlemise valuvorm, nagu ütleb Edward Sapir, siis keele valuvorm on küllap kirjandus, ilukirjandus – see ühe rahva visiitkaart ja hingelis-vaimne kvintessents, aga tervikuna ka tema moraali mõõdupuu.
Kui ma tahan endal kord südant või meelt ülendada, siis mõtlen eestlaste suurimale vägiteole, kui pärast esimest vabaks saamist jõuti vaid mõne aastaga niikaugele, et kogu akadeemilise hariduse sai omandada emakeeles – mõtlen Johannes Aavikule, Johannes Voldemar Veskile ja teistele suurkujudele, kes sellega hakkama said. Nõnda täideti Jakob Hurda soovitus väikesele rahvale vaimult suureks saada, ja nii oldi juba saadud ka eurooplasteks. Ja kui selles polnud moraalset impulssi, milles siis veel? Seejärel loomulik hoogne areng kuni punase, pruuni ja taas punase katkuni, millele minu meelest järgnes – küll väga paradoksaalselt – meie keele teine renessanss moraalse instantsina. Arvan, et 50 aastat kestnud näoli mudas elamine pigem konsolideeris meid rahvusena, ning seda just keele ja kirjanduse kaudu. Paradoks oli aga selles, et iga vastupanu, mis tuleb ületada, suurendab ka selleks tarvilikku jõudu. Kui sinnani veeretasime oma koormat rõõmu ja innuga mööda kerge tõusuga tasast maad, siis nüüd pidi Sisyphos oma keele ja kirjandusega mäkke tõusma – kultiveeritud keelt kõigest hoolimata elus hoidma ja edasi arendama, tõrjuma russitsisme jne.
Lisaks tuli tal õnne ja oskuse korral kanda ridadevahelist salakoormat ehk tegelda sabotaažiga, mis moonutas küll kirjanduse pärisosa, kuid lubas vähimagi irooniata kutsuda mõnd autorit rahvuse südametunnistuseks. Me suutsime säilitada oma väljenduskeele jõu, rikastada selle sõnavara, ja kõige kiuste: see osa, mida võib praegugi kirjanduseks nimetada, polnud väike. Keele kui moraalse instantsi elushoidmine pagulaste poolt läbi kolme põlvkonna kuulub samuti tegude hulka, mille eetos on harukordne. Me tulime sellega toime, jäime üle noatera ellu omakeelse kultuurrahvana ja, mäeharjale jõudnud, suutsime kiviga mõn-da aega vaimustunult seniseid tabusid lõhkudes palligi mängida. Paraku järgnes eufooriale teatav nõutus: kuidas mõista kirjandust ja tema rolli vabas ühiskonnas? Kas nimetada seda normaliseerumiseks või marginaliseerumiseks? Näiteks denatsifitseeritud Saksamaal sai skandaaliks Günter Eichi „künism” riimida „Hölderlini” „uriiniga”. Võrdleks seda Kivisildniku kunagise oopusega „ENSV Kirjanike Liit, 1981. aasta seisuga, olulist”. Liigne pühalikkus tuli nagu rooste maha kraapida, seegi lõhkumisfaas tundub mulle paratamatu.
Võitlus eluruumi eest
Arvan, et tegemist on ühelt poolt sügava paratamatusega paljude hulgas, mis on tõesti olemas, teiselt poolt grimassiga, mis johtub ka turu puudumisest. Sest ega traditsiooniga sideme säilitanud tõsine väärtkirjandus pole ju kuhugi kadunud, lihtsalt kommertsiaalne massikultuur karjub ja põristab ta reklaamitrummiga üle. Väärtushinnangud või õieti nende kõikelubav sasi on ju samuti alles, küsimus aga on just nimelt moraalsetes väärtustes ja selles, kas neil on mingi ühtsem kese, kas keele ja kirjanduse killustumine trendide, huvirühmade ja kildkondade vahel säilitab siiski mingi ükskõik kui varjatud ühtse südamiku, kas me moraalses mõttes ikka räägime veel ühte keelt. Ülimalt kõnekas on väljend „kultuskirjanik”. Selges ülekaalus on materiaalsed väärtushinnangud – edu ja jõukuse kultus, siia see sõna sobib –, kultuurilised väärtused on jäänud väheste asjaks. Teatav osa meist on nõus sellega, jah, lausa ootab, et saada näkku musta pori (eeskätt angloameerika tõlkekirjanduse kaudu ka verd) või siis osta ja imetleda glamuuri kassikulda. Selle osa kasvule aitab jõuliselt kaasa reklaam. Kui pakutav aina kasvab, aga turgu ei ole, siis tuleb autoritel hakata võitlema eluruumi ehk turuosa eest. Relvad ei ole enamasti kirjanduslikku laadi. Efektiivseks reklaamivõtteks on skandaal, parimaks kohtulik ärakeelamine.
Obstsöönsused ainuüksi nende endi pärast on meid juba nii kalestanud, et nad selles tähelepanu äratamise vallas enam ei tööta. Prantslane Pascal Quignard on öelnud: „Valitsev moraal määrab marginaalsuse. Moraal, kus kõik varemalt sümboolne on muutunud imaginaarseks (pilt paberil või ekraanil, pilt fantaasiates või unenägudes), ei saa haarata oma kujutamissüsteemi mittepildilisi kujutamisviise (kirjandus, muusika). Kirjanike ja muusikute[?] marginaliseerumine on kindel ja püsiv. [---] Mõttetu on jätkata võitlust kaotatud rindel. [---] Ainus, mida veel saab, on teha seisuslikust marginaalsusest sihilik eremiitlus.” Niisiis kunst kunsti pärast? Aga selle ajad on möödas. Niisiis püsti- ja põikpäine vaimuaristokraatia? Virtuaalne tekstide vahetamine kitsas vaimukaaslaste ringis? Aga raamatu juurde kuulub tiraaž ja vaid nii mõjutab ta ka moraali, mis on ühiskondlik nähtus. Kloostris kirjandust paljundati, aga kirjutati enamasti ikka mujal. Üht väga olulist paratamatust on Rein Raud väljendanud nii: „Lugusid võib jutustada kultuuris ju erineval moel, ka näiteks teatri või kino läbi, kirjandust määratlev tunnus on ju ikkagi keelekasutus, aga mõtlemise verbaalne alge enam mitte lihtsalt ei taandu, vaid juba põ-geneb ummisjalu visuaalse ees.”
Meediakeele Augeiase tallid
Teatud kirjandust on nn diskursus püüdnud paika panna mõistega „postmodernism”, milles ma tajun pahaendelist hädalahendust. Loodan, et vana ütlus „Kuningas on surnud!” leiab ka oma jätku „Elagu kuningas!”. Elame-näeme, milline see olema saab, sest kahtlemata puudutavad nii sügavad protsessid ka traditsioonilist kvaliteetkirjandust, mis tahes-tahtmata peab ju samuti muutuma. Elas kunagi selline mees nagu Karl Kraus, juudist austerlane Viinis, sündinud 1874. Eelmise sajandi algusest peale kuni surmani 1936 andis ta välja ajakirja Tõrvik ja oli ka selle ainuisikuline autor. Ilmus ligi tuhat numbrit, mis kõik olid pühendatud meediakeele kommenteerimisele ja kriitikale. Kraus tegi seda väga vaimukalt, pöörates tähelepanu mitte suisa kirjaoskamatusele, vaid tühjale fraasile, keelelisele manipuleerimisele, näidates ära selle võtted ja ohud. „Eks enne oli meedia, siis alles tekkis ilm.” Kes võiks küll sellise õilsa fanatismiga pühenduda eesti (nii verbaalse kui ka visuaalse) meediakeele Augeiase tallide rookimisele või pigem selle tehnika paljastamisele, mida kasutatakse manipuleerimise täppistöökodades? Vajadus selle järele muutub minu meelest aina tungivamaks ja võib öelda, et Nõukogude Liit oli ajupesus tõeline käpard ja soss-sepp. Nüüd on meistrid asjal ning neil tõesti on, millega ahvatleda.
Mingil määral oli ilmselt õigus Nietzschel ja hiljem tema õpilasel Spengleril, kes tegid vahet kultuuril ja tsivilisatsioonil. Kultuuris valitseb oma paljutähenduslikkuses Sõna, tsivilisatsioonis oma ühetähenduslikkuses Arv. Nii see paistab tõesti olevat ja sinna pole midagi parata – meie elame tsivilisatsiooni ajastul. Kuid Sõna oma imeliste võimalustega on lihtsalt ajutiselt peidus – küllap ta tärkab taas. Kuidas, saame näha ehk veel meie! Arv aga on oluline mõiste selleski mõttes, et arvutada välja, kui paljusid inimesi – ja seda täpselt – saab teatud sõna- või pildivalikuga teatud kindlas suunas mõjutada. Küsimus on ainult suunas. Kord tulin mõttele, et parimal juhul saab kellegi kirjutatud must kirjatäht valgel paberil olla vaid kanderaketiks, mis viib meid meie isikliku kujutlusjõu orbiidile, kus meie maailmamõistmises võib siis tekkida avardavaid nihkeid, kus võime tajuda elu mõtestatust ja aja suurt hingust, tema metafüüsilist kisku. Sest tunnistagem, et meie päramised isiklikud äratundmised saavad ikka toetuda vaid nii ebamäärastele kategooriatele nagu usk ja kogemuslik veendumus, et maailma asjad käivad just nii – miks, seda me ei tea. Aga just kirjandus suudab seda veendumust, seda moraali kas toetada või lammutada.
Üht saksa kirjanikku silmas pidades on Susan Sontag küsinud ja vastanud: „Kas on veel seda, mida nimetatakse suureks kirjanduseks? Kui arvestada kirjandusliku auahnuse peatumatut allakäiku ja samal ajal lameda ning pealiskaudse elemendi valitsemist, mõttetut julmust normatiivse romaanisüžeena, siis kuidas võiks küll tänapäeval välja näha üks väärikas ette-võtmine? Väheste vastuste hulka kuulub W. G. Sebaldi looming.” Kas on sedalaadi suurt kirjandust veel ka meil? Minu meelest on.
