Kolgas Foto: Taavi Arus

Me arutame Eesti Euroopa Liidu poliitikat sellel praegusel kujul siin 15. korda, aga ma ütlen ausalt, et viimastel aastatel on mul olnud päris raske üle saada sellest tundest, et me päriselt ei aruta seda. Et me oleme kujundanud sellest arutelust rohkem sellise kuiva tehnilise aruande, kus peamine on kõikide ridade ja komade olemasolu, aga kandev sõnum on puudu.

Milleks Eestile Euroopa? Mis need Euroopa sihid üldse olema peaksid? Mis need sihid on? Milline võiks olla Eesti eriomane roll nende sihtide suunas Euroopa viimisel? Mis see on, milles meie Eestis oleme kõige kirglikumad, milles me pingutame, et olla teistest paremad? Euroopa on maailma moraalne selgroog, mida väga paljud tahaksid murda. Ja kindlasti on neid asju, mis seda selgroogu tugevdavad, nagu on ka asju, mis võiksid olla palju paremas toonuses.

Meil on, mida pakkuda

Mis see on, milles Euroopa Liit on praegu maailmas liider? Esiteks kindlasti kliimapoliitikas. Kliimapoliitikas, mis hoiab meie planeedi sellise kohana, kus elamine üldse võimalik on. Kuhu Eesti selles Euroopa Liidu kõige olulisemas missioonis asetub? Meil on juba praegu maailmale pakkuda suurepäraseid uue tehnoloogia lahendusi. Ükskõik, kas selleks on siis kütuseelementide tehnoloogiat arendav vesinikuenergeetika ettevõte või superkondensaatorite arendamine.

Kui kliimapoliitika on valitsuse jaoks loosungitest sisukam, siis tuleb just selliseid ettevõtmisi toetavatesse arendustesse, aga ka teadusesse investeerida, mitte matta maksumaksja raha vastu igasugust loogikat ikka veel fossiilsete kütustega seotud arendustesse. Meie väiksus, muide, millest ka väga tihti selles kontekstis juttu tuleb, on kogu kliimahüppes, energia ja energeetika hüppes eelis, mitte vastupidi. Kui väga paljud suured on mures, sest pööratav laev tundub olevat lihtsalt hiiglaslik, siis Eesti - väike ja väle Eesti - oma väiksemate mastaapidega sobib näidisriigiks täiesti ideaalselt. Aga julgust on vaja ja poliitika sisulist järjepidevust on vaja, järjekindlust on vaja.

Ühisosa Euroopaga kaob

Milles veel Euroopa Liit on selge eestvedaja? Privaatsuse, inimõiguste, vabaduste kaitses. Tõsi, kui isu ja julgus Euroopa väärtusruumi laienemisega jätkata on kadumas, siis peab Eesti julgema võidelda ka nende riikide eest, kes on valinud Euroopa-meelse tee, kes on täitnud kõik kriteeriumid, aga kes nüüd nina kirtsutades ukse pealt tagasi saadetakse. Õiguse ülimuslikkuse printsiibist ei ole vaja rääkida ainult Ungari ja Poola näitel, sellest ei pea rääkima ainult Ungari ja Poola kontekstis. See peab kehtima kogu Euroopa Liidule. Euroopa Liidust ei tohi kujuneda sõnamurdjalikku ühendust kandidaatriikide suhtes, kes on täitnud kõik tingimused, mis neile esitatud on.

Kolmandaks, Euroopa Liit on olnud väga erinevate taustadega riikide koosedenemise projekt. See ei ole olnud päris kindlasti stressist ja tagasilöökidest vaba, aga kõikidest vihastest rünnakutest hoolimata on see jonnakalt püsinud. Sellised piiririigid nagu Eesti on omamoodi Euroopa näpuotsad, kes sageli annavad esimese signaali protsessidest ja muutustest, mille suhtes peaks Euroopa oma tulevikku silmas pidades eriliselt murelik olema. Ja mida me siis 2019. aasta talvel näeme?

Integratsioon on poolik

Esiteks, Euroopa ühendamine on alles pooleli. See puudutab nii ääramaadeni ulatuvaid füüsilisi ühendusi, teenuste liikumist, aga ka Euroopa Liidu õigusrežiimi. Nagu öeldud oli, rääkige ükskõik millise ettevõtjaga, kes tegutseb mitmes Euroopa liikmesriigis, ja ta kirjeldab, millised erinevad nõudmised erinevates riikides siiamaani eksisteerivad. Kui erinev on õigusrežiim erinevates liikmesriikides. Ei ole olemas sellist ühte ust, kust sisenedes on võimalik siseneda kõikidesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse, liikmesriikide turule korraga. Protektsionism, fragmenteeritus ei ole kuskile kadunud ja see on see tont, millega tegelikult võidelda tuleb.

Kui meil endil, Eestil, Eesti valitsusel ei ole sellist nakatavad entusiasmi, et olla vajalike muutuste järjekindlaks eestvedajaks, siis muutub Eesti tasapisi märkamatuks, ääremaastub. Muidugi tuleb teha hullupööra tööd, tuleb veenda, tuleb sõlmida suhteid, aga valitsuse liikme töö ei olegi lihtsalt mööda lahtirullitud punast vaipa kõndimine ja oma häälekõla nautimine. See on väga raske, süstemaatilist toimetamist ja energiat nõudev tegutsemine.

Aga mis siis on meie seisukoht?

Kus on need Eesti uued algatused, uued ideed? Neist algatustest ei ole me kuulnud ja, hullem veel, ei ole ka seisukohti teiste algatuste kohta. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on välja pakkunud oma ettepaneku, kuidas Euroopa tulevikku edasi arendada. Tema soov on võtta ette Euroopa Liidu valitsemisreform. Mis on Eesti valitsuse seisukoht? Mis on Eesti valitsuse plaan selles suhtes? Ma ei ole sellest midagi kuulnud ja tõele au andes ka tänane peaministri kõne ei toonud väga palju suuremat selgust.

Kui Euroopa Liit vajab reformimist, siis tuleks alustada ikka veel eksisteerivatest sisemistest majanduslikest tõketest, sellestsamast protektsionismist, enesesse sulgumisest lahtisaamisest. Fragmenteeritus on see tont, millega võidelda tuleb. Ma ei tea, võib-olla on Eesti valitsuse ametlik seisukoht midagi muud või teistsugune, aga tulge siis välja oma arvamusega. Vaidleme, arutame selle üle, mitte ärme tuku sel ajal, kui meie jaoks eksistentsiaalse tähtsusega ühenduse tulevikku kujundama hakatakse.

Mängime oma edu maha

Teiseks, Euroopa Liit on veel nõrk julgeolekus ja suutlikkuses ennast kaitsta. Ja kolmandaks - vananemine. Meil on vaja sellist mudelit, mis innustaks inimesi otsima õnne tarbimise asemel rohkem säästes ja kauem aktiivne olles, teistele kasulik olles, töötades. Eesti on olnud aastaid vanemate inimeste tööhõive poolest Euroopa Liidu riikide hulgas teistega võrreldes pikalt eest ära. Meie siinset mudelit on käidud uurimas, seda on soovitud eeskujuks võtta. Seda, kuidas me oma kogemustega motiveerisime vanemaid inimesi tööd jätkama, seda varasemalt on väga-väga hinnatud. Nüüd on Eesti valitsus teinud muudatused, millega pandi ajama täpselt vastupidises suunas. Meie eelist, mis meil olemas on, mängitakse kahjuks iga päev maha.

Ja lõpetuseks. Muidugi on küsimus ka rahas, järgmises Euroopa Liidu seitsmeaastases eelarves. Taas tuleb küsida, et kas te olete märganud, olete te kuulnud, teate te neid Eesti valitsuse poolt kirglikult kaitstavaid jõulisi seisukohti selle seitsmeaastase eelarveperioodi suhtes. Või kas te teate üldse mingeid arusaadavaid seisukohti, mida Eesti valitsus selles küsimuses on esitanud? Eks ole, mina ka ei tea. Aga võib-olla ongi nii parem.

Võib-olla ongi parem, kui me võtame täna siin peetud debati kokku Euroopa Liidu eelarve kontekstis samamoodi ja ütleme, et kui järgmise perioodi Euroopa Liidu eelarve raha ei lähe nende muutuste pööramiseks meie uueks võimaluseks -mis puudutavad nii vananemist kui ka kliimamuutustega võitlemist -, siis on see raisatud raha. Sellest tulebki järgmistel aastatel lähtuda.