Tunne Kelam Foto: Andres Putting

2015. novembri Pariisi massimõrvade järgi kinnitas president Hollande, et Daesh on kuulutanud sõja vaba Prantsusmaa vastu. Ta lubas halastamatut võitlust terroristide vastu.

Kardetavasti on asi aga halastamatust sõjast ja otsustavast tegutsemist, mida sõjaolukord nõuab (juhul, kui selle kuulutajad oma deklaratsioone tõsiselt võtavad) õige kaugel.

Tõsiasi on see, et Belgia julgeolekuteenistused ei suutnud terroristide tegevust ennetada, vaid jäid reageerija rolli.

Euroopa Liidu julgeoleku tagamine jätkuva sõjaolukorra tasemel nõuab ennekõike üht lihtsat saavutust - informatsiooni õigeaegset jagamist ja tõhusat koordineerimist 28 liikmesriigi vahel. Teiseks, kaitse- ja julgeolekualase võimekuse tõstmiseks vajalikke investeeringuid, otsesõnu - rahastamise järsku suurendamist ühiskonna turvalisusse. Tegelik elu osutab vastupidist - rahastamise suurendamise kava lohiseb nagu vanasti mõisa köis. Siin ilmneb räigelt ühinenud Euroopa põhiline nõrkus - meiesugustele nõukogude ajast tuntud lõhe kaunite sõnade ja neisse tõsiselt suhtumise vahel.

Tuleme tagasi informatsiooni jagamise juurde.

2015. aasta sügisest peale on mitmed poliitilised rühmad rõhutanud seda, et lennureisijate nimekirjade vahetamise (Passanger Names Records ehk PNR) heakskiitmine on ülimalt pakiline vajadus. Europol ja praktiliselt kõik julgeolekuteenistused peavad reisijate nimekirjade kiiret riikidevahelist vahetamist eelduseks, et potentsiaalsete terroristide liikumist kaardistada ning selleks kõikides liikmesriikides samaaegselt valmis olla. Iroonia on selles, et samal ajal kui terrorism ei tunne piire, on EL vastuluureteenistused suurel määral rahvuslikesse piiridesse suletud. Muide, PNR-i kõrvale jättes, ei olnud 12 liikmesriiki läinud novembri seisuga esitanud isegi Schengeni süsteemis ette nähtud omapoolset infot.

Euroopa liberaalide juht ja endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt nõudis novembris küll kohustusliku luureinfo vahetamise kehtestamist ning üle-Euroopalise luurekeskuse moodustamist. Kuid kui 7. märtsil Euroopa Rahvapartei ning konservatiivid tegid Strasbourgis ettepaneku võtta parlamendi juhtiva komisjoni poolt ettevalmistatud PNR kiireloomulisena istungi päevakorda, hääletati see sotsialistide, liberaalide, roheliste ja kommunistide enamuse poolt maha. Põhjendus: võtta PNR vastu üksnes samaaegselt isikuandmete kaitse paketiga. Euroopa Rahvapartei fraktsiooni Prantsuse delegatsiooni juht Alain Lamassoure väitis 7. märtsil, et PNR tõhusa toimimise korral oleks ehk suudetud ennetada Prantsusmaad aastal 2015 tabanud kaht verist rünnakut. "Kas tõesti peame ootama uut veresauna, enne kui otsusele jõuame?" küsis ta.

Tänane päev näitab hirmuäratava tõsidusega, et harjunud viisil taktikalisi punkte noppides julgeolekuküsimusi ei lahenda. Euroopal on suurel määral tegemata põhiline kodutöö. Äärmuslaste pealesunnitud jätkuv verine sõda nõuab kõigi asjaosaliste usalduslikku koostööd ja otsustavust, harjumuslike vaheseinte ja tarade ületamist. Veel kord - terroristid ei tunne piire, veelgi vähem arvestavad nad meie endi rahvuslike piirdeaedadega. Viimased on julgeolekuvallas selgelt takistuseks seismaks edukalt vastu vägivalla ja vihkamise pealetungile.