Kersti Nigesen Foto: Andres Putting

Samal ajal on sallivuse mõiste ümber defineeritud, kitsendades seda vaid teatud ühiskonnagruppidele. Selgub, et suhtumise põhjal samasooliste abieluõigusesse võib jagada inimesed headeks ja halbadeks, õigeteks ja valedeks. Olemegi jõudnud monokroomse maailmapildini – olukord, mida on alati eelistanud ka diktatuursed režiimid. 

Rünnak traditsioonilise perekonna kaitsjate vastu ei toimu ainult ajakirjanduses ja ideede tasandil, vaid sekkutakse ka reaalselt inimeste ellu: seksuaalvähemuste ühendused on avaldanud survet, et konservatiivse maailmavaate eest seisjad ei tohiks töötada koolis, ülikoolis ja rahvusringhäälingus. Löögi alla on sattunud ka kristlikule väärtussüsteemile tuginev Vanalinna Hariduskolleegium kui vaenuriskiga kool. LGBT ühingu esindajad on väljendanud haridusametile oma muret koolis õppivate homo- ja biseksuaalsete õpilaste võimaliku kiusamise pärast. Sooviksin sellele süüdistusele avalikult vastata.

Alustama peaks inimeste õigusest maailmavaatelisele positsioonile (PS §40), aga et mitte jääda süüdistuste ja ettekujutuste tasandile, oleks hea siduda probleem reaalsusega. Maailmavaate alaseid uuringuid on küll vähe, aga mõned siiski on.

Tundub, nagu oleks maailmavaatelise positsiooni omamine iseenesest vaenu allikaks. Ometi näitavad nii kogemused koolis kui ka uuringud vastupidist.

2008. aastal viidi läbi rahvusvaheline REDCo kvantitatiivuuring 14-16-aastaste noorte suhtumistest religiooni ja religioossesse mitmekesisusse. Uuringus osalesid paljud Eesti koolid, nende seas ka VHK. Vastustest küsimusele religiooni olulisuse kohta ilmnes ootuspäraselt, et riikide vahel on üsna suured erinevused. Keskmisest olulisem on religioon Inglise, Hollandi, Saksa ja Hispaania noorte jaoks, kõige vähem oluline selle uuringu järgi Norra ja Eesti noortele.

Igal maal on oma keeruline taust ja ajalooliselt kujunenud vastasseisud maailmavaatelistes positsioonides, kuid uuringust joonistub siiski välja, et just sekulariseerunud riikides usuvad noored, et oma usu ilmutamine võiks kaasa tuua nende tagakiusamise. Samuti peavad mittereligioossed noored religioosseid inimesi sallimatuteks. Maades, kus religioossust peetakse noorte seas omasemaks, see seos nii teravalt ei avaldu.

Usk kui vaenu allikas on sekulariseerunud ühiskonnas kujunemas müüdiks, mida taustsüsteemist ilma jäänud noored interioriseerivad. Kuid rahvusvahelisest uuringust ilmneb, et end religioosselt määratlenud noored, kellele usk annab kindlustunde ja elu mõtestatus lootuse tulevikule, on sallivamad ka teiste vastu. 

Võrreldes Eesti keskmisega (uuringus osalenud koolide põhjal) on VHK-s veidi enam usulise taustaga õpilasi, nende kuuluvustunne on pisut kõrgem ja teadlikum (ka ateismi osas).

VHK ja Eesti keskmiste võrdlus näitab (ja seda kinnitab ka uuring rahvusvahelises dimensioonis), et õpilased,kes omavad selgelt välja kujunenud religioosset identiteeti, on enam avatud suhtlemisele, huvitatud teistest ja usuvad erinevatel positsioonidel olevate inimeste suhete paranemisse ühiskonnas. 

Uuringus esitatud 83 väite alusel on VHK õpilaste seas võrreldes teiste uuringus osalenud koolidega vähem  teiste ignoreerimist ja oma tõekspidamistetõestamist. Samas on suurem ka valmisolek arutlusteks. Suhtumine usulisse mitmekesisusse on üksteist arvestav: ollakse valmis jääma  kindlaks oma veendumustele, kuid austatakse kateiste vabadust endaks jääda. 

Öeldakse, et puud tuntakse tema viljadest, ja nii võin ka oma veerandsajandi pikkuse koolikogemuse põhjal kinnitada, et püsivas, armastusel ja truudusel rajatud perekonnas, kus elu käsitletakse pühana, kasvavad reeglina üles julged,elujaatavad, hoolivad, ennast ja teisi väärtustavad, vastutustundlikud noored inimesed. Koolil on suhteliselt kerge olla sellisele perele partneriks.

Paraku ei kulge elu enamasti ideaalide kohaselt. Ka heast tahtest hoolimata võidakse sattuda sundolukorda. Just  siis, kui inimene üksi jäädes oleks kaitsetu, on oluline, et abi pakuks toimiv kogukond. Keegi ei tea, millised raskused jamis momendil kedagi võivad tabada. Olen pea veerandsada aastat püüdnud aidata erinevatel peredel leida omalaste üles kasvatamiseks parim tee nii, et igal lapse eripära arvestataks, jalootes, et läbi hariduse loome neile tulevikuväljavaated. Vanalinna Hariduskolleegiumis on säilinud personaalsed suhted, mis välistavad enda käsitlemise teenindajana. Ühiselt on otsitud lahendusi nii erivajadusega lastega perede toetamiseks, õpilaskodu korraldamiseks kui ka noortele emadele tuleviku loomiseks.

Selle aja jooksul on paratamatult elu viinud kokku väga erinevate olukordadega – ka sellistega, kus ilmneb, et tegemist on ebatraditsioonilise peresuhte ja orientatsiooniga. Kristlastena pole meil teist võimalust kui austada ja aktsepteerida iga inimest. Igaühel võib probleeme olla, aga hinnatakse meid mitte probleemide, vaid nende sügavalt inimlike kvaliteetide tõttu, mis meis samuti olemas on. Samal ajal: see, et me inimesi respekteerime ja ka aidata püüame, ei tähenda, et me kõiki nähtusi põhimõtteliselt õigeks peaks.

VHK väärtushinnangud on kujunenud, selgeks räägitud ja avalikustatud koostöös vanematega. See annab võimaluse vanematele kui esmastele kasvatajatele teadlikult kooliga liituda. Igas tutvusvestluses püütakse kokku viia vanemate ootused ja kooli võimalused. Varjatud väärtushinnangute alusel laste kasvatamine oleks vanemate petmine.

Olukorras,kus pere ülalpidamiseks (eriti pidades silmas normaalseks peetavat elatustaset) tuleb töötada mõlemal vanemal, tihti puhkepäevadeta ja kaugel eemal kodust, ei ole lastel kerge kasvada. Selles olukorras eeldab peresidemete hoidmine üsna suurt teadlikkust. Puhkusereisid igapäevast murede ja rõõmude jagamist ei asenda. Üksindust tundvad lapsed (ja vanemad) otsivad kaaslasi virtuaalmaailmas ja lõbustusasutustes. Kui vanematel pole enam ideaale, mis toidaks tahet, siis võidab tarbimine (loosungite järgi majandus). Nende tendentsidega nõustumine ohustab meie püsimist rahvana, kool aga kaotab neis tingimustes üha rohkem peresid, kellele partneriks olla.

Tarbimismaailma veskid kujundavad osavalt arusaama paratamatusest: pereajakiri ei püsita enamküsimust, KAS abielu lahutada, vaid ainult MILLAL lahutada; HIV-viirusesthoidumiseks on ainus võimalus kasutada kondoome (truudus on naeruvääristatud); haridusamet on sunnitud jagama koolidele brošüüre, mis kutsuvad lapsi üles selgitama välja oma seksuaalseid eelistusi jne. Turumaailmas on nauding raha ja nii haarab ta noored oma tärkava seksuaalsusega reklaami- ja meelelahutusmaailma meelevalda. Noorele selgitatakse, et elu ongi  seks ning inimesel pole muud võimalust kui järgida enesekeskselt n-ö loomulikke (= loomalikke) instinkte. Aga pärast aastaid vaid isiklikele naudingutele elatud elu saabub paratamatult aeg,  kui inimene enam kulutada ei jõua, ja ainus, mis jääb, on mahajäetus vanaduses, mis hingeahastuses tekitab nõudluse halastussurma järele.

Perekonna probleem ei ole pelgalt õiguslik küsimus. Perekond on normaalsel juhul igaühe jaoks olemusliku, elu mõtestava tähendusega. Iga perekonda puudutav küsimus kipub toimima isiklikuna ja perekonna hoolimatu käsitlemine võib inimesi haavata. Kindlasti aga saavad kannatada lapsed. Pluralistliku ühiskonna subkultuurides on saanud muude arusaamade kõrval ka perekond tavapärasest erineva sisu. See on muutnud  ühe osa laste elu kardinaalselt. Kui eristujatel õnnestub oma vaatenurk üldtunnustatud normina määratleda (sest seadused kujundavad norme), muutub põlvkonna elu ja rahva saatus.

Traditsioonilises käsitluses on seksuaalsus seotud armastuse ja kõlblusega. Kõlbluses on fikseeritud põlvkonnalt põlvkonnale edasi antavad kvaliteedid, mille järgimine on aidanud hoida inimlikkust ja kujundada südametunnistust. Kõlblus käsitleb inimestevahelisi suhteid impersonaalselt. See annab võimaluse arutelda kõlbluse üle piinlikkust tundmata.

Armastuse teid on aga alati peetud ettearvamatuteks. Armastuses seondub kirgastumine kannatusega, ta annab  inimesele suuruse seada armastatu heaolu oma naudingutest ettepoole. Armastus vajab kaitset ja selle üle ei saa teha otsuseid teised.

Lastele saabja peab õpetama kõlblust. Oma teed käia armastuses tuleb neil aga ise.

On tavapärane, et perekonna ja seksuaalsusega seotud teemade  käsitlemisest püüab tavainimene avalikkuses hoiduda. Eraelu ja eriti intiimelu peetakse üldjuhul privaatseks. Selle tõttu on ootuspärane, et suurem osa traditsiooniliste väärtuste hoidjaid vaikivad. Valjuhäälselt oma seksuaalelu eripärast rääkima on enamasti nõus need, kes on traditsioonilisest lähenemisest loobunud. Ja kuigi uuendajaid ei pruugigi olla palju, siis häbelikult vaikiva kogukonna taustal kõlab nende hääl tõenäoliselt tugevamana, kui see tegelikult on.

Nii survestatakse õpetajaid juba praegu minema koolitustele, kus selgitakse, et inimeste jagamine kaheks soopooleks on sotsiaalne konstruktsioon ja diskrimineeriv igand. Pragmaatiline seksuaalsusekäsitlus sünnitab sooneutraalses keskkonnas naudingu otsimiseks palju erinevaid vorme. 

Ometi on ka neil, kes oma veendumuste põhjal soovivad oma laste kõlblust hoida, põhiseaduslik õigus kasvatada oma lapsi nii, et lapsed oleks kaitstud ja neid ei agiteeritaks vanemate selja taga rikkuma kõlblusnorme, millest vanemad lugu peavad. Nii nagu me ei pea võimalikuks solvata last, kellel on kaks ema, ei tohi ka halvustada last, kes kasvab traditsioonilisi kõlblusnorme austades, ega väärastada tema kasvukeskkonda.

Kampaaniad stiilis „erinevus rikastab“ kasutavad ära erivajadustega inimesi, pannes piltlikult öeldes ühte patta liikumispuudega inimese ja transvestiidi. On tõsi, et meil kõigil on erinevusi, kuid sama tõsi on ka see, et sugugi iga erinevus ei teemeid rikkamaks. VHK-s õppivat nelja pimedat õpilast armastavad ja hindavad väga nii kaaslased kui ka õpetajad, sellest hoolimata oleksid nad arvatavasti meelsasti nõus loobuma oma eripärast olla pime. Kõik nad on muusikaliselt andekad, alandav oleks neile teha hinnaalandust, saates neid näiteks vaid pimedatele mõeldud klaverikonkurssidele. Oma elurõõmu, huumorimeele ja tulevikulootustega on nad tihti toeks hätta sattunud kaaslastelegi, aga mitte selle tõttu, et nad on pimedad, vaid kuna nad elavad mõtestatud elu, milles on ka ideaalid, millepoole püüelda. Nende kordumatu isiksus on see eripära, mille tõttu neid armastakse.

Ratastoolis olev laps ei pea olema õnnelik oma puude tõttu, aga tema unistuseks võib olla saada riigijuhiks (mis enamusele kättesaamatu) ja seda ei tohi talt ära võtta. Võltskaastundlikkus ei loo armastust, vaid alandust.   

Nii ka need lapsed, kel tõesti on sooidentiteedi (mitte kõlbluse) probleemid, on enamasti milleski väga andekad, loomingulised ja tundlikud. Kui nad on küllalt peenetundelised, et ka teistega arvestada, ja nad leiavad keskkonna, kus oma andeid arendada ja rakendada, pälvivad nad reeglina austuse ja armastuse. Nad ei vaja mingit eri regulatsiooni, nii nagu üldjuhul pole ka teisi vaja nende eest kaitsta.

Arukus ja vastutustundlikkus (mis on lõpuks kasvatusülesandeks) aitavad inimestel vaos hoida oma nõrkusi (kellel neid poleks).

Lõpetuseks tahaksin meenutada Romain Gary romaani „Elu alles ees“. Seal kujutatakse elu läbi väikese araabia poisi silmade, kes kasvab üles illegaalses lastekodus, mille juudi soost kupeldaja on loonud orvuks jäänud prostituutide lastele. Ka kõige karmimas keskkonnas, transvestiitide ja prostituutide keskel, on säilinud armastus ja lootus tänu vaevu aimatavatele ideaalidele, mille eredaimaks näiteks on see, et juudi mutt saadab araabia poisikese hoolimata vaesusest regulaarselt mulla juurde, et ta ei kaotaks sidet oma juurtega…

Eluteed ei kulge käändudeta. Viimasel ajal on korduvalt meenutatud Jeesuse sõnu abielu rikkunud naise kohta: „See, kes on patuta, visaku esimene kivi“. Aga kui selgus,et kiviviskajaid polnud, ütles ta naisele: „Mine ja ära enam patusta.“