Kerttu Rakke: töövõimereform ei väärtusta vaimupuudega inimesi, vaid süvendab nende üldist masendust ja vaesust
Vaimupuudega inimeste ajakirja Vaimupuu loost ei saa rääkida liikumispuudega ja lastekodus üles kasvanud noormehe Janek Muru lugu jutustamata. 2015. aastal kirjutasime tema elust raamatu. Juba siis, neli aastat pärast ajakirja esiknumbri ilmumist, oli Janek arengus suure sammu edasi astunud: kujundas ajakirja programmis InDesign, tegi intervjuusid ja kirjutas need ise valmis, oskas pildistada professionaalse kaameraga. Lühidalt: tegi kõike seda, mida varem ei osanud ja mida keegi ei uskunud, et ta omandada võiks. Janek on hea näide sellest, et inimene on arenemisvõimeline ka pärast 30. eluaastat – tuleb vaid kõvasti tahta.
Janeki lugu kõlab kui edulugu, mida saaks rääkida töövõimereformi kohta: andke inimesele võimalus ning ta teeb ja areneb! Nagu tuntud Hiina vanasõna ütleb: „Ära anna inimesele kala, anna talle õng ja õpeta ta kala püüdma!”
Töövõimereformi viga on selles, et õng tahetakse kätte anda kõigile, mitte ainult neile, kes tahavad ise kala kätte saada. Õng tahetakse anda ka neile, kes üldse kala ei söö, ja seda püütakse pihku pista isegi neile, kes on kala vastu n-ö allergilised!
Kõige otsesemalt ja tugevamalt puudutab töövõimereform vaimupuudega inimesi. Ütlen välja oma isikliku arvamuse: töövõimereform praegusel kujul ja eriti vaimupuudega inimeste vaatenurgast on kui projekt „Kuidas kulutada miljoneid, et kõige nõrgematelt raha ära võtta”. Ja ma palun kõigilt vabandust, et ma seda valjul häälel välja ei öelnud, kui käisime Janekiga 8. märtsil telesaates „Suud puhtaks”.
