Põhiline, millega praeguses haldusreformis on tegeldud, on omavalitsuslike võimaluste asendamine hoolekande korraldamisega. Peamine, millest propagandistid räägivad, on hoolekandeasutuste kvaliteedi tõstmine - kas saab piisava kvaliteediga teenust - pitsatiga paberit, nõuannet, lohutust. Samuti lubatakse teenuste jagamise pealt ühisraha kokku hoida - massiefektiga saab kõik tooted liini otsal odavamaks muuta. Küsimus, kas toote väliskulud vähenevad, ei huvita aga haldusreformi seadustajaid. Kui palju kasvavad teenuse kättesaamiseks kodanike hajutatud kulutused, kui palju kasvavad ametnike paremaks kättesaadavuseks tehtavad lisakulutused ametiautode või teenindusbusside näol, sellest vaikivad praegused reformijad.

Omavalitsuse, kui kohaliku elu kohalike kodanike poolt korraldamise osa on aga haldusreformi programmis välditud. See, kuidas kohalikud saaksid oma elukeskkonda parandada, kuidas nad saaksid rohkem otsustuskompetentsi näiteks sihtotstarbeliste maksude osas, on olnud tabuteema. Mis kahtlemata mõnes piirkonnas on õigustatud piisavalt vastutusvõimeliste inimeste vähesuse tõttu. Aga kodanike huvist lähtuvat kompetentsust ei ole näha ka suurimas Eesti omavalituses Tallinnas - viimases on välja arendatud vaid kõrgetasemeline kodanike vastu töötamise süsteem koos linna alamate üksteise vastu ässitamisega („jaga ja valitse!").

Kahtlemata on senistes omavalitsustes olnud tõsiseid probleeme suurte projektide läbisurumisega. Väikesed omavalitsused pole suutnud kvaliteetselt sulgeda koole Pühajärvel või Pikakannul, jättes võimaluse külaelanikel torpedeerida suurepäraseid äriprojekte. Vallajuhtide hirm oma koha pärast on takistanud Laguja prügila või Nabala paekarjääride rajamist - ülesärritatud külarahvas oleks ässitanud piisavalt ka naaberkülade rahvast ja niimoodi oleks tagasivalimine olnud takistatud. Senised valdade ja väikelinnade juhid - nii volinikud kui vallavalitsuste inimesed pole saanud inimestest otse üle sõita, on pidanud oma suhteliselt heade ametikohtade säilitamiseks tõsiselt arvestama külaelanike meeleoludega. On pidanud olema rahva tahte täideviijateks. Suuremate haldusüksuste puhul nõrgeneb side kaugel asuvate kodanike vahel, saab hallatava rajooni ühe osa alamaid edukamalt moosides ennast ikka võimule tagasi osta, kui teises rajooni otsas on ka kõik inimesed endi vastu üles ärritatud. Samamoodi, kui Nõmmet valitsetakse karistamatult Lasnamäe häältega, sedakaudu näiteks likvideerides praegu hästitoimivat Nõmme Noortemaja sama tegutsemismudeliga, kui Pühajärve kooli omadele parseldamiseks üritati kasutada.

Siit tuleneb ilmselt peamine haldusreformiga lahendatav kvaliteediprobleem. Suurtes haldusüksustes suudetakse rakendada piisavalt kvaliteetseid ametnikke ja juriste kindlamaks kodanikele pähe istumiseks ja samaaegselt ei pea nomenklatuura kartma oma võimust ilma jäämist. Nagu 1949 aasta kollektiviseerimisega võeti külade vastutusvõimelistelt inimestelt võimalus toetada ennast kommunistide eest varjavaid häid kaaskodanikke-metsavendi, võetakse eelseisva omavalitsuste kollektiviseerimisega võimalus kodanikel vastu seista parteidele ja nende tüürrahastajate erahuvidele.