Foto: Eero Vabamägi

Viimati peeti koguni konverents "Millist presidenti Eesti ootab?", aga samal teemal on korraldatud ka DELFI arvamusküsitlus ja rohkesti sõna võetud eraalgatuslikult. Kajastustest ilmneb, et ühtne hindamisalus puudub, susatakse kord siia, kord sinna.

Aastal 1764 sõnastas šoti filosoof Thomas Reid "terve mõistuse" (common sense) väärtused: ilu, headus ja tõde. Neid teati ja tunnustati varemgi. Näiteks August Kitzberg kirjutab oma isast: "Hää inimene [headus!] oli isa, põhjatu hää ja tagasihoidlik... Vististi oleks tema , kui kohtade rentimine ja müümine tuli, ja sajarublase sissemaksuga talusid osteti, ka seda teha võinud; aga tema oli kirjamees [tarkus, tõde!], istutas puid, ajas ilu taga [ilu!]..."

Aga filosoof Reid andis määratluse: terve mõistus on subjektiivne ja kaasasündinud, juba imikul ilmnev kalduvus eelistada ilu inetusele, headust halbusele ja tõde valele. Peale filosoofiline on neil väärtustel ka praktiline sisu, samuti individuaalne ja subjektiivne, aga psühholoogiline: ilus on see, mis teeb tuju heaks (vrd soome "ilo"), headus on kasulikkus (hea on see, kellest on mulle kasu, ja halb see, kes teeb mulle kahju) ning tõde on see, mida ollakse ise kogetud (oma silmaga nähtud, oma käega katsutud).

Et tulevasi presidendivalimisi on võrreldud iludusvõistlusega, tabab tuuma: pretendente mõõdetaksegi alles esmase, ilu puuga: üks teeb rohkem rõõmu, on rohkem meelt mööda kui teine. Teine jälle tõukab eemale, kujutlus temast rikub tuju. See, nagu öeldud, on isiklik ja subjektiivne mõõdik. Igaühel on õigus öelda, kas talle keegi meeldib või mitte. Seda vaidlustada ei saa.

Olulisemad, objektiivsemad on headuse ja tõe kriteerium ─ mida üks või teine pretendent on meile kasulikku ära teinud. Kellest on meile rohkem, kellest vähem kasu olnud? Küsigem, vaadates iga pretendenti eraldi: kus on silmanähtavad, käegakatsutavad heateod, mida ta on korda saatnud oma rahvale?

Siim Kallas on rahvale suures ulatuses halba teinud, Allar Jõks tegi kahju Eesti apteekritele. Ülejäänud ─ Marina Kaljurand, Mailis Reps, Jaak Jõerüüt ning Eiki Nestor pole meie hüvanguks korda saatnud mitte midagi reaalset, milles inimesed saaksid isiklikult veenduda, mida me saaksime oma nahal tunda. Terve mõistuse seisukohalt pole neist niisiis olnud mitte mingit kasu. Ja nüüd pürivad nad presidendiks.

Eesti rahvas tahab elada oma isamaal, mitte võõrsil. Tahab ennast kindlalt tunda igal ruutmeetril oma riigi pinnast. Tahab Eesti toidust kõhu täis saada, mitte nälga näha. Rääkida eesti keelt ning õppida võõraid keeli juba kodukoolis. Aga mida ütlevad selle kohta presidendiks pretendeerijate programmid? Need on terve mõistusega lugejale tühisuste manifestid ─ mitte midagi reaalset, kasutute inimeste kasutu loba.

Tervemõistuslik eesti rahvatarkus ütleb: kasta seda kapsast, mis kasvab! Hinda inimest, kellest rahval on tegelikult tulu tõusnud! Vaadakem siis just selle pilguga praegusi ja võimalikke troonipretendente! Küsigem igaühelt: mis meil sinust kasu on olnud, Jõerüüt, Jõks, Kaljurand, Kallas, Nestor, Reps...? Vastu kostab vaikus.

Loe veel: