Vaatamata mitu aastat kestnud ettevalmistavale propagandale, võltsuudistele, segadusse aetud valijaskonnale, laimule, räpasele poliitikale ja oligarhide-meediale on Ukrainal võimalus korda saata ime.
See IME on demokraatlikud valimised, mille tulemus ei ole teada riigis, milles käib edasi sõda idas, mille sadamad on blokeeritud ja mille territoorium on annekteeritud vaenuliku väe poolt. Sellises olukorras ja kõigele vaatamata toimunud demokraatlikud valimised on tulemus, mida Venemaa president Vladimir Putin kardab kõige rohkem: demokraatlikult valitud Ukraina valitsuse kohta, milline see ka ei oleks, ei saa enam väita et see on ebaseaduslik.
Kandidaate anti üles 44. Ainult viis lükati tagasi seoses esitamistasude mittemaksmisega. Üks neist oli 2017 Eestis presidendikandidaadina käinud Nadiya Savchenko, kes on ikka veel vangistuses, kuid ametlik kodanik ja Rada liige. 2,5 miljonit grivnat (umb 82 000 €) on suur raha, kuid küsimus polnud ainult selles — raha tohib kanda vaid spetsiaalselt avatud kontole ainult Ukrainas registreeritud isik, kuid pangal on õigus nõuda lisadokumente kuni nt 100€-te komandeeringukuludeni ülekande teinud isikult. Venitamised dokumentide läbivaatamisel. See tekitas muidugi võimalusi nii tegelikeks manipulatsioonideks kui spekulatsioonideks.
E-hääletus on Ukrainas populaarne ja tõusuteel. Mitte ainult noorte hulgas. Kõigil kodanikel on passid ja ID-kaardid, identifitseerimine käib näpujälgedega. Tehniliselt pole selleks mingeid piiranguid, kasutatakse mugavaid terminale.
Kandidaadid
Valimised on kolmevõistlus praeguse president Petro Poroshenko, endise peaministri Yuliya Tymoshenko ja vaid 41-aastase koomik Volodomyr Zelenskiy vahel. Üsna kindel on juba praegu, et valimised lähevad teise raundi, kus silmitsi seisavad kaks enim hääli saanut. Ilmselt on neist kahest üks Zelenskiy, siis versus Poroshenko või Tymoshenko.
Kaks viimast on mõlemad ise oligarhid, üks šokolaaditööstur, teine gaasikuninganna. Poroshenko kampaaniat raamistas korruptsioon, kuid ta pakub kogemusi Putini käsitlemiseks ja oskab navigeerida Euroopa poliitika vetes. Tymoshenkole on see ilmselt viimane võimalus suures poliitikas. Tema puhul on kahtlus, et ta võiks Ukraina Putinile maha müüa, kuigi esitleb ennast populistliku natsionalistina.
Nende kolme järel tulijad — Boyko, Hrytsenko, Lyashko võivad igaüks parima tulemusena arvestada ka valimiste järel teist kolmikut. Niigi valimisleigete kodanike jaoks tegelikult häid valikuid ei antudki. Valijate eelistusi mõjutavad enim kuuldused korruptsioonist ja sidemetest Venemaaga — olenevalt sellest, kas sellest oodatakse tuge või ohtu, paikneb ka eelistus. Muidugi oleks naiivne arvata, et „koomik“ on sooloesineja — tema kampaania algas ka juba mitu aastat tagasi ja tema selja taga on tugevad jõud. Uustulnuka Zelenskiy kampaaniat peetakse aga ka välisvaatlejate poolt parimaks, kohalike silmis on ta karismaatiline esineja ja vilunud oraator. Ka Ukrainas on tugevaks motivaatoriks soov näha „uut nägu“. Zelenskiy pole erapooletu või sõltumatu, kuid ta oleks uus lehekülg Ukraina ajaloos mitmes mõttes ja esindaks establishmendi-vastast suhtumist. Zelenskiyl ei ole poliitilist kogemust, kuid ta lubab teha Ukraina osaks Euroopast, võidelda Ukraina poliitkorruptsiooni vastu ja tegeleda Putiniga Krimmis ja Ida-Ukrainas.
Jah, aga need ülejäänud 35 — kes need on. Enamik neist on nn tehnilised kandidaadid. Nad on vajalikud nii kampaania osana kui hiljem komisjonides ja manipulatsioonides. Nt tugev kandidaat Hrytsenko, endine kaitseminister, on muuhulgas vajalik selleks, et kindlustada presidendile armee toetus.
Kampaania ja valimised
Valimiseelse Ukraina kõrval on USA valimised lapsemäng. Käiku läks kõik — süüdistused, häälte ostmised, Venemaa toetus, ohjeldamatu korruptsiooni ja isegi peidetud Vene kodakondsus. See tõi välja ka need, kes muidu palju aastaid valimistel ei osalenud — taheti muutust.
Ukraina on ja jääb sõltuvusse lääne finantsabist ning on tugeva välis- ja sisesurve all, et reformida oma poliitilisi ja juriidilisi institutsioone. Tänased valimised on paljudele tajutav kui reformide test. Edusamme on juba tehtud, kuid ees on palju takistusi. Paljud Euroopa organisatsioonid jälgivad varasemast tähelepanelikumalt valimisi, seega on petmise ulatus piiratud.
Ukraina tulevikuväljavaadete ja valimiste hindamisel on paljudele olnud ja on ahvatlev keskenduda ikka veel silmatorkavatele komistustele ja nõrkustele, kuid see ei ole kuigi tähtis. Ka Ukrainas me ei tea täna, kes võidab. Oluline on märgata, et juba kandidaatide ülesseadmisel oli palju rohkem võimalusi, kedagi ei saanud tagasi lükata „valimiskomisjoni otsusega“ nagu seda on ette heidetud Putini “reguleeritud demokraatias.” Putin on tegelikult liitnud ja tugevdanud ukraina rahva, valijad ei anna lootust Yanukovychi-sugustele kandidaatidele. Ka see, et valijaskond on tegelikult jaganud häältevõimaluse kaunis võrdseks kolmeks osaks on lootustandev.
Välisvaatlejad on avaldanud arvamusi, et ukraina valija ei ole harjunud demokraatia pakutava karmi olelusvõitlusega. Kohalikud seda ei kinnita vaid ütlevad, et juba ammu pole kohta illusioonidel ja on ette näha, et 2019 toimuvad parlamendivalimised saavad olema veel verisemad, veel räpasemad.
Miks see meile oluline on?
Vaatamata oma vigadele toimuvad Ukrainas seekord tõepoolest demokraatlikud valimised, ausad või mitte kellegi meelest. Seekord näidatakse üsna selgelt rahva tahet ja suundumusi. Viia see läbi niisugustel keerulistel aegadel on kangelaslik ja isegi monumentaalne. Loodetavasti oskab seda ka eesti sellisena kajastada. On meelitav näha teiste silmas palki ja mitte tunnustada seda, et maailmakaardile on tekkimas uus demokraatlik riik.
Ka Ukrainas sai valimiste eel moesõnaks „kremli käsilane“. Seda pakuti nii paremale kui vasakule tiivale. Tegelikkuses võib aga suurimaks kaotajas neil valimistel jäädagi Kreml, kui selgub, et vaatamata arvukatele vigadele on tegemist rahva tahtega. Putin kaotaks sellega legaalse aluse Krimmi annekteerimiseks ja üldsus peaks tunnistama, et Ida-Ukraina, kus ka täna on toimunud ca 30 rahurikkumist, on ebaseadusliku valitsuse juhitav. Vene narratiiv on ju, et hirmunud Krimm lendas külalislahke ema Venemaa käte vahele, et põgeneda mõrvarliku ja kaoses hullunud koletise Kiievi eest. Kui Kiievil tekib legitiimne ja tugev valitsus, on läbirääkimised kõigi osapooltega uuel alusel.
Kui maailm tunnustab Ukraina presidendivalimisi, jah vigadega, kuid Ukraina demokraatia tõelise väljendusena, ahendab see Putini poliitika vundamenti Ukraina suhtes. Loodame, et Ukraina rahvas ja rahvusvaheline press näevad seda suurt pilti, kui nad pühapäevaseid valimisi hindama hakkavad. Putin loodab, et seda ei märgata.
