Teatrifestival Kuldne Mask pressikonverents Foto: Eero Vabamägi

Pikka aega oli just Vene kaart argumendiks, millega püüti valijate hääli ning tasalülitati Keskerakonna võimalused päevapoliitikas kaasa rääkida. Inertsist püüavad mitmed poliitikud seda joont ka täna jätkata ning on karta, et enne oktoobris toimuvaid kohalike omavalitsuste valimisi saab Vene teema taas üheks valimisvõitluse võtmeküsimuseks.

Sisepoliitika murrab piiridest välja

Normaalne soov naaberriigiga parlamendi komisjonide tasemel suhelda, on kutsunud esile ebaproportsionaalse vasturünnaku. Komisjonid alles kaaluvad parlamentide vaheliste suhete arendamist, ent juba süüdistatakse nende liikmeid vaata et riigireetmises. 22. märtsil nimetas reformierakondlane Keit Pentus-Rosimannus keskerakondlasi Mihhail Stalnuhhinit ja Jaanus "Karilaidi separatistideks". Seda seetõttu, et mõlemad on avaldanud arvamust, et mingisugusegi suhtluse taastamine Venemaaga, oleks meie huvides. Jättes välja, et endine välisminister kasutab sellist väljendit meie riigikogulaste vastu ning see kahtlemata õõnestab meie välispoliitilist kurssi ja usaldust, siis ilmselgelt on sellise avalduse puhul tegemist sisepoliitilise võitlusega lihtsalt Keskerakonna vastu.

Seda tõestab seegi, et endisel välisministril jäi tähelepanuta Tallinna linna pommitamise aastapäeval, 8. märtsil, ilmunud pressiteade, kus Pentus-Rosimannuse erakonnakaaslane Deniss Boroditš rõhutas: „Vaatamata kõigele on meil vaja arendada heanaaberlikke suhteid Venemaaga.“ Sõnapaar „vaatamata kõigele“ on väga tugev sõnum, mis kuidagi ei ühti meie senise välispoliitika ja väärtustega. Ometi ei olnud kuulda mitte mingit Reformierakonna tagasisidet, rääkimata separatismisüüdistusest. Seega soovitakse ühelt poolt näidata end transiidiärimeeste suure sõbrana ja püüda venekeelsete inimeste hääli ning teise käega viibutada näpuga Keskerakonna suunas.

Paljuski meenutab see minu jaoks Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat, mis pole Vene suunal paraku sugugi nii ühtne ega järjekindel kui sõnades kinnitatakse. Pole ju saladus, et nii Saksamaal, Prantsusmaal kui teistes tuumikriikides leidub küllalt ettevõtteid, kes sanktsioonide kiuste vene firmadega koostööd teevad. Samal ajal kannavad Eesti äri- ja põllumehed erandita sanktsioonide tõttu kahju. Lätigi lõikab idasuunaliselt transiidilt kasu, rääkimata Soomest, kes on suutnud oma suhteid Venemaaga läbi ajaloo edukalt balansseerida. Kumbki neist riikidest ei vastandu suhtluses Venemaaga EL-i poliitika aluspõhimõtetele, ent nad on siiski säilitanud otsekontaktid, isiklikud sidemed, sõnaga, viljelenud poliitikat, mis teadupärast ongi kompromisside kunst. Ka meil tuleks enam arvestada sellega, et Venemaa jääb meie naabriks ja üheks maailmapoliitika kujundajaks.

Aeg on narratiivi muuta

Kui peaminister Jüri Ratase planeeritav käik Peterburi Jaani kirikusse, kus tähistataks 100 aasta möödumist eestlaste meeleavaldusest autonoomia toetuseks, jääb alusetult opositsiooni rünnaku alla, siis tuleb hoolikalt mõelda, kas oleme oma suhtumises Venemaasse ületanud mingi teatud normaalsuse piiri. Olukord, kus sõna "Venemaa" paneb tuld pritsima ka Eesti sajanda sünnipäeva tähistamise raames, on täiesti naeruväärne – nii siseriiklikult kui ka väljastpoolt vaadates. Loodan, et see Reformierakonna tekitatud piinlikkus ei jõudnud väljapoole meie riigipiire.

Selline suhtumine on vesi ka Venemaa poliitikutele, kes soovivad hea meelega Eestit kui paariariiki edasi kujutada. Neile, kes Venemaal Eestile halba soovivad, oleks igasuguse parlamentaarse suhtluse taastamine tõeliseks õudusunenäoks, nagu ka Eesti jäiga liini pooldajatele. Jäärapäisus on piiriülene nähtus. Tuleb tõdeda, et sanktsioonid ja välissuhtluse puudumine on trumbid kätte mänginud Venemaal neile, kes ihkavad demokraatiat siseriiklikult piirata. Sanktsioone solvanguna käsitlev rahvas on veelgi kindlamalt koondunud presidendi taha.

Vaidluses, kas Riigikogu majandus- ja rahanduskomisjonil on otstarbekas ametliku visiidiga naaberriiki külastada, ei lahkne arvamused erakondade, vaid isikute tasemel. Majandus- ja rahanduskomisjoni kuuluvad kõigi parlamendierakondade esindajad, kes konsensuslikult toetavad mõtet naabruspoliitika elavdamiseks. Neid püüavad survestada erakonnakaaslased, kellele ainsaks argumendiks on tahe pingeid Venemaaga säilitada, sest vaid siis saab valimistel taas Vene kaardiga välja tulla.

Paljudes Euroopas riikides on võidukäigul äärmuslased, kes ei lähtu poliitilisest loogikast ega majandushuvidest. Kuidas läheb Eesti populistidel, kelle eesmärgiks on Riigikogu komisjonide mõistliku algatuse nurjamine, näitab lähitulevik. Need, kes mõtlevad riigimehelikult, peaksid aga toetama positiivset Eestit, mis on avatud nii läände kui itta.