Keskerakonna vastulöök Laanetile: ta võiks pigem arutleda selle üle, mida võtta ette politseinike ning päästjate puudusega
Endine keskerakondlane ja endine vaba demokraat, nüüdseks väga põhimõttekindel reformierakondlane Kalle Laanet on otsustanud, et tema hakkab riigikogu valimiskampaanias riigikaitsest rääkima. Võiks ju öelda, et igati loogiline valik endise siseministri poolt — inimesi ikka huvitab, kas lisaks partei programmi ümberjutustamisele poliitikul oma mõtteid ka on.
Kalle Laanetil tundub küll olevat, nimelt tahaks ta, et kõik 14300 Keskerakonna liiget sealt lahkuksid. Aga veelgi enam meeldib talle mängida mõttega, et Keskerakonna võiks ühel päeval üldse keelustada. Võiks lihtsalt kinni panna!
Nüüdseks on juba kaks ja pool aastat möödunud sellest kui Kalle Laanet pole enam Eesti Keskerakonna liige. Ühelt poolt võiks ju eeldada, et see on piisav aeg, mille jooksul kogenud poliitik suudab oma kibestumise ja pahameele väärikalt kontrolli alla saada, kuid mida teha siis kui sellesama kibestumise ja pahameele väljaelamisest meedia vahendusel ongi saanud sinu kui poliitiku ainus teema? Ega see teine variant lihtne pole, eriti valimiste lähenedes, kus üha hädavajalikumaks muutub “pildis” olemine. Kui sisulistel teemadel kaasa rääkimiseks välja saadetud pressiteateid keegi ei kajasta, siis polegi ju muud varianti kui võtta appi vana hea “Keskerakond on Eestile ohtlik” jutt ning copy-paste’da algusesse ja lõppu mõned lõigud partei valimisplatvormist. Aga väga suurele osale sellise artikli lugejatest tekib küsimus, et mida siis autor õigupoolest öelda tahtis. Kas tal oli üldse midagi öelda?
Klaarimaks ära Laaneti riiukukelikud sõimlemised Edgar Savisaare, Keskerakonna ja Tallinna linna vastu, tuletan meelde, et eelmisel sügisel andis Eesti pealinna juhtimiseks Keskerakonnale mandaadi 52,67 protsenti tallinlastest. Keskerakonna kogutud 115 101 häält on rohkem kui kõigil teistel nimekirjadel kokku. Ja viis korda rohkem kui Reformierakonnal. Keskerakonda toetab stabiilselt (parlamendivalimiste võtmes) ligikaudu 25 protsenti valijatest.
Küll aga oleks hädasti vaja, et Kalle Laanet kui valitsuserakonna liige arutleks meedias selle üle, mida võtta ette politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti pideva inimressursi puudusega. Väga oleks vaja arutelu selle üle, kuidas jõuaks politseinike ja päästjate palk vähemalt Eesti keskmisele järele. Inimesi Narvast Kuressaareni ja Tallinnast Võruni huvitab väga, kas hädaabinumbrile helistades peavad nad minuteid ootama või võetakse toru kohe. Veelgi enam huvitab neid kui kiiresti abi nendeni jõuab. Endisel siseministril võiks ju selle kohta oma arvamus olla.
Reformierakond läheb järgmise aasta parlamendivalimistele vastu eesmärgiga kaitsta oma peaministriportfelli ning säilitada valitsuserakonna positsioon. Olen nõus, et selle juures on kahtlemata olulisel kohal tuua valijateni oma nägemus riigikaitse strateegiast ja eesmärkidest. Paratamatult ei mõju aga ükski ideedest siiralt kui neid tutvustades on põhirõhk hoopis Keskerakonna siunamisel. Reformierakond peaks oma ideid ikka väärikalt tutvustama, muidu lihtsalt ei jõua need valijateni.
