Keskerakonna viis mõtet enne Reformierakonna üldkogu: kui palju võtavad Kaja Kallas, Rein Lang, Urmas Paet ja teised "pettunud" juhatuses kohti?
Vabariigi Valitsuse juhtijana peaks Reformierakonna üldkogu andma sõnumi kogu Eestile — kes on need inimesed, kes oravate poliitikat asuvad kujundama. Selle üldkogu eel on aga selgelt näha, et orava karv enam ei läigi ning kasukas on üsna räsitud. Mitte vähetähtis pole ka see, et erakonna kõige tähtsam üritus peetakse väikeses majas…12 745 liikmega partei puhul tundub 446 kohaga saal (juhul kui muidugi kõik kohad täidetakse) täielikult lati alt läbi jooksmisena. Loomulikult on aga iga erakonna enda otsustada milline delegaatide arv määrata.
Võrdluseks — 2013. aastal toimunud Keskerakonna kongressil osales ligi 1000 delegaati. Keskerakonna (ja tegelikult varasemalt ka Reformierakonna) jaoks on kongress (üldkogu) olnud suur pidupäev, mille korraldus ja käik on üle-Eestilise tähtsuse ja tähelepanuga. Tundub aga, et peaministriparteile tuleb sel aastal suvi (koos üldkoguga) teisiti, kus sära ja särtsu ei paista kusagilt. Õhus on mitmeid küsimusi.
Esiteks, kui kaua jätkab Rõivas esimehena? On ju ilmselge, et hiljuti moodustatud koalitsiooni ja selle senise tegevusega pole rahul ükski partneritest, rääkimata Reformierakonna valijatest. Hiljutised Emori ja Turu-Uuringute erakondade populaarsusuuringud kinnitasid, et Rõivase valitud taktika ning suunaga ei olda rahul — sisuliselt on kuuga kadunud üle kolmandiku toetajatest. Ja seda pärast valimiste võitmist, mil võidu-eufooria peaks erakonna reitingut paar-kolm kuud vähemalt stabiilsena aitama hoida. Üldkogul valitakse Rõivas küll ainsa kandidaadina Reformierakonna esimeheks, kuid valitsuse lagunemise ja peaministrikoha kaotamise korral pole välistatud tema tagasiastumine või ümbervalimine ka erakorraliselt. Näiteks Hanno Pevkuri või Keit Pentus-Rosimannuse vastu.
Teiseks, millisel viisil valitakse Reformierakonna juhatus ja esimees? Paljud mäletavad 2013. aastal Eesti Ekspressi vahendusel avalikkuseni jõudnud Reformierakonna sisevalimiste skandaali, kus partei sisestel e-valimistel pandi toime hulgaliselt pettuseid. Käesoleval üldkogul toimuvad küll e-valimised väidetavalt ID-kaardi või mobiil-ID kasutamise teel, kuid kuidas tagatakse valimistulemuste usaldusväärsus ja läbipaistvus? Ilmselt väga paljud ei üllatuks kui mõne aja pärast saaks avalikkus taas kuulda e-valimistega manipuleerimisest.
Kolmandaks, milliseks kujuneb Reformierakonna juhatuse koosseis? E-valimistega või ilma, võib oravate juhatus kujuneda mitme tundmatuga võrrandiks, mida Rõivas ei pruugi osata oodata. Põhjust rahulolematuseks on Kaja Kallasel, kes on selges opositsioonis praeguste erakonna juhtidega; Rein Langil, kes on avaldanud rahulolematust praeguse juhtimisstiiliga; Maris Lauril ja Anne Sullingul, kes tõugati ministrikohtadelt Riigikogu lihtliikmeteks; Urmas Suklesel, kes leiab, et “Reformierakonnas on jõutud punkti, kus on asutud ära panema”; Urmas Paetil, kes lootis Eestisse ministriks naasta. Niisiis nipita palju tahad, kuid osa kriitikutest pääseb paratamatult juhatusse.
Neljandaks, kui pikk on Kaja Kallase kannatus? Märtsikuistelt Riigikogu valimistelt kõrvale jäänud eurosaadik Kaja Kallas paneb kindlasti Reformierakonna juhte kõige enam muretsema. Ta on paljude reformierakondlaste seas lugupeetud, lisaks tõeline häältemagnet ja kannab (koos oma perekonnanimega) Reformierakonna asutamisest pärit väärtuseid. Poliitringkondades küsitakse üha kõvemini, kas Kaja Kallas asub enda ümber inimesi koondama, et võidelda Reformierakonna praeguse kursi muutmise eest või lahkub ta pärast Euroopa Parlamendi liikme volituste lõppemist sootuks poliitikast ja erakonnast.
Viiendaks, kuid üldse mitte vähetähtsaks, mida näeb ette härra Nilssoni plaan? Ajakirjanik Priit Hõbemägi poolt Rain Rosimannuse kui Reformierakonna halli kardinali kirjeldamiseks välja pakutud termin “härra Nilsson” levis kulutulena ja ei jäta kindlasti puutumata ka oravate üldkogu. Rain Rosimannus on osav strateeg ning kahtlemata pole ta ka ükskõikne partei uue juhatuse valimise osas. Tema sõnal on kaalu nii erakonna poliitilise suuna kui ka juhatuse valimiste osas.
Reformierakond on jõudnud erakonnana keerulisse olukorda, kus häid lahendusi jääb üha vähemaks ning senised praktikad on hakanud alt vedama. Järjest tugevnev siseopositsioon ning seniste toetajate pahameel on teinud partei ebakindlaks, ja see paistab üha rohkem ja üha kaugemale. Soovin Reformierakonnale töist üldkogu ning jaksu oma siseprobleemide lahendamiseks. See ei saa kindlasti lihtne olema.
