Keskerakonna volikogu esimeheks kandideeriva Peeter Ernitsa pöördumine: kuidas panna meie silmad särama?

Austatud Keskerakonna volikogu liikmed, head sõbrad, mõttekaaslased !

Pöördun teie poole täna suure murega.

Räägin asjadest mida olen lähedalt näinud, väga lähedalt.

Kuigi paljud eelistavad sellest häbelikult vaikida on meie erakonnas viimane aasta lõõmanud kodusõda. Olukord Eesti suurimas ja mõjukaimas erakonnas on samm sammult aina teravnenud.

See on olnud kurnav sõda, väga kurnav.

Selle võitluse käigus on rebitud lõhki meie piirkonnad.

Selle võitluse käigus on lõhki ka meie esindus Riigikogus. Selle asemel et innukalt tööle pühenduda põrnitseme kahtlustavalt teineteist.

Me istume päevad läbi 27-kesi Riigikogus koos, arutame detailselt läbi päevakorras olevad eelnõud, esitame järelpärimisi ning naeratame viisakalt üksteisele, samas on paljudel rusikas taskus.

Selle asemel et omavahel rääkida, mis meile haiget teeb, selle asemel, et arutada mida suurt Eesti elu inimväärsemaks muutmisel ette võtta ja kuidas üheskoos edasi minna väldime seda. Nagu vanakurat välku.

Tulemussära meie silmades on kustunud, tahtmine midagi suurt korda saada taandunud. Mul on valus vaadata kuidas parlamendi mänguväljakul teevad ilma meist kordades väiksemad fraktsioonid.

Viimasel ajal ei tahaks pidulikel puhkudele enam isegi laulda ühtsest keskerakonnast , paljudele meist tundub see kuidagi piinlik.

Erakonna liikmed vaatavad meie poole mõistmatuses. Volikogu kauaaegne esimees Kalev Kallo on andnud viimases Kesknädalas toimuvale erakordselt täpse diagnoosi.

See on erakonna eliidi sõda.

„O m a v a h e l k a k l e v a d n e l i- v i i s a m b i t s i o o n i k a t p o l i i t i k u t.

Kalev Kallo kirjutab :

„Minu arvates on Keskerakonna halvim omapära selles, et lahkarvamusi tormatakse klaarima ajakirjanduse veergudel. Kahjuks mõned väljaütlemised isegi viitavad sellele, et

ütlejal on lastetuba vahele jäänud. See rõõmustab mitte ainult uudiste nappuses ajakirjanikke, vaid kurvastab meie tublit liikmeskonda. Leitakse mõnuga, et Keskerakond

on lõhki, ehkki omavahel kaklevad neli-viis ambitsioonikat poliitikut.“

Kalevi sõnade kinnituseks on seegi , et ideoloogilisi eriarvamusi meie vahel pole. Meie poliitiline agenda on rivaalitsemisele vaatamata jätkuvalt üks.

Iga arukas inimene mõistab - kurnav võimuvõitlus diskrediteerib ja hävitab meie ühtsust.

Niisiis, kuidas tagada erakonna ühtsus?

Kuidas tagada, et Eesti suurim poliitiline laev mõtlematu tegevusega tasakaalust välja ei läheks?

Kuidas saavutada, et meie silmad hakkaksid taas särama?

Kas see on täna üldse võimalik?

Ja mis on selle hind?

Kas me oleme kolme-nelja ministriportfelli nimel valmis kaotama Tallinna?

Lehma hinnatakse väljalüpstava piima koguse ja rasvasisalduse järgi. Erakonna poliitiline kapital on valijate hääled.

Ma küsin teilt: kas me oleme nõus saatma mõne rekordkoguses, pealegi veel rasvast piimaandja, tapamajja ?

Kui keegi seda suudab minu küsimustele vastata siis olete selleks teie, lugupeetud volikogu liikmed - erakonna au, mõistus ja südametunnistus.

Volikogu on erakonna kõige laiapõhjalisem ja kõige esinduslikum organ.

Meie peame nui neljaks suutma unustada erimeelsused, me peame suutma alla suruda oma isiklikud ambitsioonid ja keskenduma erakonnale kui tervikule.

Meil on lootust vaid ühtse ja tugeva jõuna.

Meil ei ole ühtki üleliigset inimest. Varasem praktika, kus liiga kergekäeliselt on paljudest aktiivsetest ja oma peaga mõtlevatest inimestest loobutud, ei ole minu arust õige.

Võib-olla ma olen sinisilmne.

Andke mulle andeks mu avameelsus . Ma olen erakonnas noor liige, aga noored on ju alati olnud sinisilmsed , noortel on alati olnud kamaluga indu ja teotahet.

Natuke ka endast, kes mind veel ei tunne.

Ma olen Tartumaa piirkonna esimees. Meie silmad säravad, me räägime päevast päeva omavahel. Osakondade liikmed omavahel, aga ka osakonnad ja piirkonnad omavahel.

Meil ei ole õnneks sedamoodi, et erakonnakaaslased meenuvad vahetult enne järjekordset aastakonverentsi. Ma ei ole nõus sellise jutuga, et Tallinn on meid unustanud.

Kinnitan teile- kõik sõltub kohalikest inimestest: osakondade ja piirkondade juhtidest. Sellest kas nende silmad säravad või ei sära.

Oma varasemas elus olen juhtinud suuri asutusi ja organisatsioone kus inimeste enesehinnang ja ambitsioonid on erakordselt kõrged.

Ütlen teile, palju kõrgemad kui meil poliitikutel. Pean silmas tööd ajakirja Luup ja nädalalehte Maaleht peatoimetajana aga ka kuue aastas pikkust tööd Eesti ajakirjanike liidu juhina.

Kes mind lähemalt tunnevad teavad et ma olen isepäine, oma peaga mõtleja.

Ma oskan kuulata ja pole kunagi kartnud oma arvamust välja ütelda. Minu arvates peaks ka kõik teised sedamoodi käituma.

Minu pikaaegne töökogemus kinnitab: tuleb omavahel rääkida, kui vaja lõputult.

Tuleb ausalt välja ütelda oma arvamus, samas tunnistades et ka teise arvamuse eluõigust. Kellelgi meist pole kunagi tõe monopoli.

Ma annan endale selgelt aru et lugupeetud Kalev Kallo kingad kuhu ma astuda tahan on suured. Tema tegevus erakonna volikogu pikaaegse esimehena hindamatu.

Kalevi loobumise järel püüan tema tööd jätkata.

Palun teid toetada mind Keskerakonna volikogu uue esimehena.

Ma ei peta teie lootusi.

Ja vabandage minu avameelsus, kuid teisiti ma lihtsalt ei saanud.

Te ju mõistate - kaalul palju rohkem kui Eesti suurima erakonna volikogu esimehe koht.

Teie

Peeter Ernits

Riigikogu liige,

Keskerakonna Tartumaa piirkonna esimees