Foto: Scanpix, AFP

Uudis Eston Kohveri röövimisest mullu septembris tuli pauguga vaid loetud päevad peale seda, kui Eesti oli olnud korraks maailma tähelepanu keskmes. Ehk siis peale USA president Barack Obama visiiti Tallinnasse, mis eelnes NATO tippkohtumisele Suurbritannias, Walesis.

Venemaa president Vladimir Putini agressioon Ukraina vastu koondas terve Põhja-Atlandi alliansi tähelepanu Venemaaga piirnevate liikmesriikide kaitse tugevdamisele. Obama visiit oli mõeldud saatma sõnumit Putinile: ära katsugi NATO liikmesriikidega midagi proovida, Walesi kohtumisel pandi paika tegevuskavad siinse piirkonna julgeoleku pikaajalisele tõstmisele.

Ja siis tuli uudis Kohveri röövimisest. See oli Putini vastukäik, sõnum nii Eestile kui NATO-le: vaatamata visiitidele või julgeoleku tagamise meetmetele, korraldame ikka pöörasusi.

Selle kõige taustal oli aasta tagune Venemaal ülesklopitud eufooria nii Krimmi annekteerimise üle, kui äsja Ida-Ukrainas Kiievile antud võimsatest sõjalistest löökidest, millega kindlustati nn separatistide ülemvõim ebaseaduslikult vallutatud territooriumite üle.

Aasta jagu linti edasi kerides on olukord teine. Möödunud detsembris algas nafta hinna languse tõttu rubla kursi pöörane kukkumine, mis on jätkunud kogu järgneva aja. Euroopa Liidu poolt möödunud suve lõpul kehtestatud sanktsioonidel võttis aega näpistama hakkamine – Kohveri röövimise ajal arvati Moskvas, et neil pole mingit mõju.

Sel aastal on aga Venemaa majandus teinud kohutavat vähikäiku. Inflatsioon sööb sissetulekuid, tööpuudus kasvab, sanktsioonide tõttu on investeerimine Kremli sissetulekuid oluliselt mõjutavatesse nafta- ja gaasitööstusesse pärsitud pea olematuks. Kreml on selgelt lõhkise küna ees: kui jätkub poliitiline ja majanduslik isoleeritus, siis ei ole seda võimalik enam propagandaga ja natsionalismiga kinni mätsida. Reaalse elu viletsus jõuab inimestele kohale.

Käiguvahetus Moskvas algas augustis – kirjutasin sellest pikemalt siin – vähendati läänevastast hüsteerilist propagandat ning kõigi hädade põhjuse ehk Ukraina sõda, hakati silmnähtavalt teemana pisendama. Lahingutegevuse intensiivsus Ida-Ukrainas vähenes ka reaalselt.

Rahvusvahelise isoleerituse vähendamiseks võeti ette avantüür Süürias. Kuivõrd läänemaailm on kaotanud igasuguse sihi sealse probleemipuntra lahendamiseks nägi Putin võimlaust sinna sekkudes teha endast vältimatu partner igasugusteks uuteks võimalikeks katseteks seal kord jalule seada.

Venemaal on juba põhimõtteliselt korda läinud jalg ukse vahele saada. USA on alustanud nendega sõjaväelaste tasemel konsultatsioone, nii Ühendriigid kui EL-i suuremad liikmesriigid tunnistavad, et Putinilt suurt abi saama hakanud Bashar al-Assadi mahavõtmine pole enam reaalne ja räägivad tema osalusest Süüria sõja poliitilises lahenduses.

Putini jaoks kõige olulisem käik Valgest Majast tuli neljapäeval, mil Barack Obama andis teada, et kavatseb uuel nädalal algaval ÜRO peaassambleel Venemaa presidendiga kohtuda. See tähendab, et Putinil on üle pika aja taas maailma sündmuste arvestatava mõjutajana nö salongi lubatud.

Ja nüüd, täpselt kaks päeva enne Obama-Putini kohtumist toimus Eesti piiril Eston Kohveri õnnestunud vahetamine riigireetmises süüdi mõistetud Aleksei Dresseni vastu. Sündmuse ajastatus ehk valitud hetk pole maailma sündmusi arvestades sugugi mitte juhuslik. Niisuguse operatsiooni teostamist ei otsustata madalal administratiivtasandil, selle otsustas Putin talle armuandmisega isiklikult.

Kohveri uudisele reageerinud Eesti liidrid ja poliitikud on toonitanud Eesti liitlaste ehk rahvusvahelise surve olulist rolli Kohveri vabastamisel. See on olnud väga abiks ja Kreml pidas oma otsuses Kohver vabastada silmas eelkõige saavutatavat rahvusvahelist efekti.

Tänu Kohveri naasmisele on see teema põhimõtteliselt lõpetatud ja päevakorrast maas. Kaasneva nähtusena saab Putin seda Eestit toetanud olulistele liitlastele müüa ka kui omapoolset isiklikku hea tahte žesti.

Arvestades rahvusvahelist olukorda, on selge, et Kohveri vabastamine võiks olla üheks killuks, millele nii USA kui muud riigid saaksid toetuda Venemaa ametlikuks kaasamiseks Süüria sõja lahendamisesse. Kuid jääb loota, et see ei vii Putini tegeliku eesmärgini – tähelepanu ärajuhtimisele Ukrainas toime pandult ja sanktsioonide kehtimises enneaegsete järeleandmiste tegemiseni.

Neid hääli, kes kiirustaksid Venemaa koostöö nimel Süürias Ukraina agressiooni tõttu kehtestatud sanktsioonide mahavõtmiseni, on juba kuulda. Näiteks tegi taolise üleskutse sellel reedel Saksamaa sotsiaaldemokraadist asekantsler Sigmar Gabriel.