Tol korral ütles minister Urve Palo Saare ambitsiooni iseloomustades saatuslikud laused: „Kui ma Indrekut üldse erakonna esimehena ette kujutan, siis sobiks ta pigem EKRE juhiks. Sotsidest valijad on keskmisest haritumad ja intelligentsemad, juht peab vastama nende ootustele.“.

Ilmselged pinged laotusid avalikkuse ette. Ühelt poolt oli Palo avaldanud toetust nii enda kui erakonna vähese populaarsusega rinda pistvale Ossinovskile. Teisalt aga kasutanud vist kõige eepilisemat solvangut, mida üks sots teise pihta lendu lasta või - tegi viite Saare sobivusele EKRE etteotsa.

Järgnesid päevad täis pinevust. Saar rääkis ja silus tüli kuidagi. Ossinovski ja ka teised üritasid avalikkuses joont skandaalile alal tõmmata. Aga partei sees kees edasi. Isikutevahelised (Saar-Palo) suhted olid rikutud, omavahel väidetavasti enam ei kõneldud, Palo suundus puhkusele ja keeldus avalikkusele sõnagagi oma väljaütlemiste kohta selgitusi jagamast.

Sotside ridades oli ettepanekuid Palo ministriametist taandada. Aga Ossinovski lootis tüli siiski veel klattida. Palju selleks lootust oli on iseküsimus – nii teravat kommentaari Eesti Ekspressile andes pidi Palo vähemalt arvestama juba hinges võimalusega, et tegelikult jääb see tema viimaseks aktiks ministriametis.

Kuid eelmise nädala keskel ilmnes, et Palo võib tugevaid emotsioone eviva inimesena kompromisside, vabanduste või mis tahes seletuste asemel valida sirgjoonelise lahkumise tee. Kui Ossinovski ütles, et sai Palo taandumissoovist teada täna hommikul, siis ametlikult on see tõsi. Sinnamaani üritati taolist sammu kõigiti veel vältida.

Ossinovskit jõuliselt erakonna sees toetanud Palo tagasiastumine saadab parteijuhi jaoks keerulise sõnumi.

Esimene ülesanne on leida asendus Palole. Poliitiline loogika võiks ette näha kaht käiku.

Kuna Palo naaseb riigikokku, peab seal lahkuma Liisa Oviir. Viimane toodi sotside ridadesse ja samuti ettevõtlusministriks Ossinovski poolt isiklikult vahetult peale viimase erakonna esimeheks kerkimist. Kuid siin on suur aga – Oviirile tehti ministriametis oldud aja jooksul ka avalikkuse ette jõudnud etteheiteid ametihüvede nautimise eelistamisest portfelli sisule keskendumise arvelt.

Keset suve tühjaks jäänud ministrikoht võib aga tekitada hoopis seisu, kus loogika viib teist rada pidi. Ossinovski isiklikult veenis erakonnaga ühinema ülipopulaarse diplomaadi ja endise välisministri Marina Kaljuranna. Sellega hoidis parteiesimees ära ka enda vastase suuremat sorti ülestõusu, sest sai näidata väga populaarse võimaliku valimiste esinumbri leidmist.

Aga nüüd võiks küsida, et kas on paremat kohta Kaljuranna pildil hoidmiseks kui ministrikoht? Ja seejuures koht (ettevõtlus; ekspordi edendamine, välisinvesteeringud), mis kõlab kokku Kaljuranna pagasiga. Ja erakonna kõva esinumber võiks ka end tõestada valimiste eel efektiivse eestvedajana. Jah, kõlab loogiliselt.

Mida aga tähendaks Kaljuranna liikumine valitsusse Ossinovskile? Millal hakkaksid sotsid küsima, kas äkki võiks Kaljurand mõelda erakonna juhtfiguuriks saamisele?

Seni on taolised ambitsioonid Kaljuranna poolt selgelt tõrjutud. Aga kui mõtet palju korratakse, äkki hakkab meeldima. Kes teab.