Marek Rannala Foto: Madis Veltman

„Skandinaavias pole avalikus ruumis olemise traditsiooni”, „Pole autosid, pole kliente, pole ärisid” ja „Me oleme taanlased, mitte itaallased”. Selliste hüüdlausete saatel kaitsesid linnakodanikud kilomeetrist automagistraalilõiku. See oli 1962. aastal, kui praegune maailma edumeelseima linnaruumiga Kopenhaagen hakkas eksperimendi korras südalinna looma jalakäijate tänavat. Samalaadsed argumendid kerkivad esile kõikjal, kus kavandatakse autokeskse asemele inimkeskset linnaruumi. Ka Tallinnas, nagu näitas Raino Paroni murelik artikkel. („Kas uus peatänav on Tallinna elanikele kingitus või karistus?” EPL 15.01)

Peatänavat ei panda kinni. Ei panda kinni ka autodele, isegi parkimiskohti ei kaotata. Küll aga jagatakse ümber tänavaruum ja kujundatakse uus liikumiskeskkond, nii et peatänaval oleks parem viibida ja liikuda ilma autota. Praegu on peatänaval kõige meeldivam viibida seda keskkonda autoaknast vaadates, aga nii keskne asukoht linnas väärib enamat.

Avalehele
44 Kommentaari