Kinnisvaraomanik peaks pööraseid linnaruumiprojekte tervitama

Pea iga suurem linn üritab aeg-ajalt olla „kaasaegne” ehk teisisõnu korraldada mõni noobel linnaruumiprojekt, mis liikluse ja parkimise pea peale keerab ning linnaelanikke vihastab. Kuid maailma kogemus näitab, et tegelikult peaksid ettevõtjad ja kinnisvaraomanikud „pööraseid” ja „ebaloogilisi” linnaruumiprojekte pooldama.

Kõik saavad aru, et kui tegusast kvartalist autoliiklus ja parkimiskohad ära viia, kannatavad esimesena piirkonna ettevõtjad, elanikud ja lõpuks paratamatu hinnalanguse tõttu ka kinnisvaraomanikud. See sunnib inimesi võitlema „terve mõistuse nimel” nii Tallinnas, Helsingis kui ka Strasbourgis.

Kuid paljude „terve mõistus” eksib. Arvukad näited (sealhulgas ka Põhja-Euroopa linnadest) kinnitavad, et ajakohased läbimõeldud linnaruumiprojektid, mis soosivad tänaval viibimist ja rahustavad liiklust, elavdavad nii piirkonna äri kui ka tänavakultuuri ning kasvatavad kinnisvara hindu.

Nüüdisaegsed linnaruumiprojektid tunduvad esmapilgul sageli ebaloogilised. Kuid maailma linnade kogemus kinnitab, et kinnisvara hinda ei tõsta magistraal akna all, vaid hea ja elav avalik ruum.

Kui ummikute ja õhusaaste käes vaevlev Strasbourg hakkas sajandivahetuse paiku linnasüdant inimsõbralikumaks muutma – piiras autoteid ja parkimist ning asendas endised magistraalid jalakäijate aladega –, algatasid piirkonna ettevõtjad võimsa vastukampaania. Mured olid loogilised: ettevõtete kliendid ei pääse südalinna, elanikud lahkuvad, kinnisvara hinnad kukuvad. Strasbourg viis siiski muutused ellu ja varsti nõudsid sarnaseid lahendusi teisedki piirkonnad. Selgus, et kõrgemad parkimishinnad tähendasid lühemaid parkmisaegu ehk päeva jooksul rohkem kliente. Transpordikoridoridest sai ühtäkki meeldiv keskkond. Äride käive kasvas ja kinnisvara hinnad tõusid.

Kajaani linna elanikud Põhja-Soomes olid skeptilised, kui tipptundidel niigi autodest umbes linna keskväljak äkki autovabaks muuta lubati. Sajandivahetusel sai hallist liiklussõlmest kena keskväljak purskkaevu, kultuurisündmuste ja uskuge või mitte, tänavakohvikutega. Kajaanit ilusaks linnaks pidavate inimeste osakaal suurenes uuringutes 15% ja üle poole elanikest soovisid sellise linnaruumi laiendamist. Üle poole piirkonna ettevõtteist kinnitas, et äri paranes hoolimata sellest, et autod olid läinud.

Helsingis peavad praegugi paljud linnavõimu kuu pealt kukkunuks, sest moodsaks jalakäijate alaks otsustati muuta Helsingi üks sõlmtänavaid Hämeentie. See on juba mitmes niisugune linnaruumimuutus Helsingis ja ehkki alguses on need kõik tõsist vastuseisu tekitanud, pole muutused kardetud liiklus- ja parkimiskaost kaasa toonud ning elu pole kusagil välja surnud. Vastupidi, linn on vaikselt kuid kindlalt muutumas autode Helsingist inimeste Helsingiks. Sarnaseid näiteid on veel palju, nii Mandri-Euroopas, külmas Skandinaavias kui ka udustel Briti saartel.

Eestiski peeti Tallinna peatänava algatajaid lihtsameelseteks romantikuteks ja hoiatati, et liikluse rahustamine ja parkimiskohtade vähendamine suretavat südalinnast viimasegi elu ja äri. Nüüd kavatsevad arhitektid ja linnaruumieksperdid ühistöös võtta ette ka linnasüdame ehk Kaubamaja lähiümbruse, ning on enam kui kindel, et vastuseis ja teravad emotsioonid on taas puhkemas. Viimastel aastatel on Tallinnaski selgelt tajutav üha suurem nõudlus inimsõbralikuma ja modernsema linnaruumi järele ja olen kindel, et mõne tagurliku linnaameti kiuste näeme veel mitut uut visioonikat linnaruumiprojekti.

Nüüd kavatsevad arhitektid ja linnaruumieksperdid ühistöös ette võtta ka linnasüdame ehk Kaubamaja lähiümbruse, ning on enam kui kindel, et vastuseis ja teravad emotsioonid on taas puhkemas.

Kui kuuled uuest „pöörasest” linnaruumiprojektist su kodu- või töökoha ümbruses, ei tasu kohe plakatiga tänavale tormata või kinnisvara müüma hakata.

Jah, modernsed linnaruumiprojektid tunduvad sageli esmapilgul ebaloogilised. Kuid maailma linnade kogemus kinnitab, et mitte magistraal akna all ei tõsta kinnisvara hinda, seda tõstab hea ja elav avalik ruum. Inimsõbralikud muutused linnas ei põhjusta kardetud parkimis- ja liikluskaost, küll aga muutuvad kunagised transpordikoridorid seeläbi hinnatud linnaruumiks. Üha uuesti on tõestust leidnud tõsiasi, et sellistes piirkondades elu ja äri mitte ei sure välja, vaid hoopis elavneb ja tõstab ka kinnisvarahindu.

Muutuste vastu on turvaline ja lihtne olla, eriti kui muutus puudutab müütilist „põhjamaist autokultuuri”. Kuid häda, viletsuse ja „viimasegi elu väljasuretamise” kuulutajaile tooksin kaks fakti, alustades hilisemast. Niisiis teiseks: täna maksab õlu Tallinnas Raekoja platsil kaheksa eurot. Esiteks: sajandivahetuse paiku, kui Raekoja plats lõplikult autoliiklusele suleti, saatsid seda ettevõtjate protestid – justnimelt „äri väljasuretamise” vastu.