Rahvas väärib oma juhte, nii olen ma alati leidnud. Kuid teatud olukordades ei saa jääda passiivseks ja leppida paratamatusega. Seega, kui 12. märtsi hommikul ärkasin ning nägin, et tuul ei ole pöördunud, tundus ainuõige kaasata nii paljusid kui võimalik ning paluda kõikidel kirjutada Jürile üks kiri. Ning jagada sedamoodi oma tundeid ja mõtteid.

Meie kirjutajad on sallivad ning usuvad, et laiapõhjaline ja arvamusrikas ühiskond on demokraatia edu võti. Kuid nagu Karl Popper on öelnud, siis olles tolerantne ei saa siiski tolereerida ebatolerantsust. Selline teguviis vallandaks ahela, mille tõusu oleme näinud Euroopas natuke alla saja aasta tagasi. Seega tuleb tegutseda.

Järgnev algatus “Kirjad Jüri Ratasele” ei ole kantud poliitikast. See on poliitikaülene. See on kantud soovist teha oma hääl kuuldavaks. Anda signaal, et oleme mures. Algatus hõlmab inimesi pea kõikidest eluvaldkondadest — õpetajatest juristide ja IT-spetsialistideni välja. Kuid meid ühendab kaks asja — armastus meie Eesti vastu ning pikaajaline perspektiiv.

Sest, mida muud on riigijuhtimine kui üks pikk ja lõputu maraton. Lühiajalise spurdi järel esikoha haaramine vaid mõneks hetkeks ei kindlusta maratoni võitu. Mis on maratoni võit? Eesti, kus on hea elada ka nelja aasta pärast või neljakümne või neljasaja aasta pärast. Eesti, kus on turvaline olla vähemus ning avaldada oma arvamust. Eesti, kus me tahaksime kasvatada oma lapsi.

Algatusega on oodatud ühinema igaüks. Iga inimene, kes tunneb, et ka tema hääl peab saama kuuldavaks. Isegi, kui meie sõnavõtud ei too soovitud tulemust — ei pane poliitikuid mõtlema pikemale homsele või muutma oma kurssi — siis vähemalt oleme olnud julged ja keeldunud vaikimisest ja isolatsioonist.