Foto: Kollaaž

Tšehhovi „Kolme õe” neljandas vaatuses viiakse linnast minema seal aastaid olnud sõjaväebrigaad. „Täna lähevad kolm patareid divisjonide kaupa, homme jälle kolm – ja linnas hakkab valitsema vaikus ja rahu,” kõneleb alamleitnant Fedotik. „Homme ei ole linnas enam ühtegi sõjaväelast, kõigest jääb ainult mälestus, ja muidugi algab meil uus elu,” kinnitab Olga. „Meie linn jääb nüüd tühjaks,” ohkab Irina.

Kui kõik valitsuse tahtmist mööda läheb, võib umbes samasuguseid repliike peagi ka Tallinnas kuulda. „Sisekaitseakadeemia on läinud, jääb vaid igavus,” kurvastab üks. „Statistikaamet lahkus täna rivikorras,” pajatab teine. „Homme lähevad maanteeamet ja eesti keele instituut. Meil algab uus elu. Me saame õnnelikuks.”

Fenomenaalselt on vedanud neil, kes ei ole praegu riigi teenistuses ja keda seetõttu ümberasustamine ei ähvarda.

Kahjuks pole ametnikud sõjaväelased ja nende ümberpaigutamine pole nii lihtne. Nad vaidlevad suurejoonelistele reformidele vastu ja takistavad oma nõmeduses õilsat võitlust ääremaastumisega. Omal ajal kehtestas tsaar Peeter Venemaal aadlikele kohustusliku tsiviilteenistuse ja seadis sisse ka vastavad aukraadid.

Miks ei võiks säärast praktikat Eestiski juurutada? See lihtsustaks tublisti meie visionääride tööd! Siis poleks mingi probleem kõlava häälega kuulutada: „Riigiamet see ja see, ümberpöörd! Marss Valga poole! Seis! Vasak pool! Marss Narva poole! Seis! Vasak pool! Marss Paide poole!” Ja pagunitega ametnikud muudkui marsiksid, sest Eesti riik peab ju ometi kõikjal kohal olema ja kui selleks ei piisa inimesi, peab üks ja seesama ametnik viibima korraga kõikjal ning keerlema mööda Eestit ringi nagu vurrkann. Umbes samamoodi sikutavad mitu magajat enda peale liiga tillukest tekki.

Naljakas on püüda ette kujutada, mil moel Tallinnast välja küüditatavad ametkonnad Eesti linnade vahel ära jagati. Millegipärast tekib mul paralleel multifilmidega, kus turske jõehobu on alati tõstja, ahv sportvõimleja ja kaelkirjak kui kõige pikem loom mängib iseenesestmõista korvpalli. Küllap istusid otsustajad Eesti kaardi ees ja arutlesid umbes nii: „No hiidlane on kehakujult otse loodud maksu- ja tolliameti jaoks, nii et selle asutuse saadame Kärdlasse. Jõgeva rahvarõivad jällegi passivad veterinaar- ja toiduametis töötamiseks nagu rusikas silmaauku!”

Tegelikult on asi muidugi naljast kaugel. Silmapiiril terendab tohutus koguses segadust, ebamugavust ja tüli, rääkimata tohututest kulutustest. Fenomenaalselt on vedanud neil, kes ei ole praegu Eesti riigi teenistuses ja keda seetõttu ümberasustamine ei ähvarda. Enamik ei lähe muidugi kuhugi, sest neil on Tallinnas kodu ja lapsed. Kas see tähendab, et uues kohas hakkavad tööle täiesti uued inimesed, kes alustavad puhtalt lehelt igasuguse eelneva kogemuseta – umbes nagu revolutsioonijärgsel Venemaal, kus senine kaader heideti kõrvale ja asendati punalaevastiku madrustega?

Ja veel: kas ametkondade kolimine on seotud ainult üllaste kavatsustega tekitada teistessegi Eesti linnadesse ametnikest päevaprae sööjaid ja edendada seeläbi kohalikku toitlustust või nilpsab keegi juba keelt Tallinnasse mahajääva kinnisvara järele?