Klassiku sünnipäev
Lutsu loomingu tähendusest ja tähtsusest on räägitud palju, aga mina jäin mõtlema hoopis selle üle, miks ikkagi mõni autor jääb alles ja teine mitte. Ainuüksi kirjapandu kvaliteediga seda seletada ei saa, leidub hulganisti kirjanduslikke pärle, mis ei pälvinud loomise ajal kuigi suurt tähelepanu ja on nüüdseks täiesti unustatud. Vahel harva langeb neile mõne teravsilmse kirjandusuurija pilk, mõnikord avastab tolmukorra alla maetud aarde mõni teatri- või filmilavastaja, tänu millele neid valgustab hetkeks valguskiir – aga see põleb kiiresti lõpuni nagu tuletikk ja siis võtab taas võimust pimedus. Näiteks Peet Vallaku novell „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”. Sellest on sündinud kaks olulist ja auhinnatud lavastust, aga ometi on üsna keeruline leida tänapäeva Eestis inimest, kes Vallakut loeks ja tema sünnipäeva mäletaks.
Asi pole ka ametlikus tunnustuses. Luts pole kunagi kirjandusteadlaste seas väga kõrgelt koteeritud olnud, õpikutes ei mängi ta enamasti peaosa. Ka pelgalt rahvalikkusega ei saa tema fenomeni seletada, omal ajal leidus teisigi lobedalt kirjutavaid külarealiste. Kuid neid me enam ei mäleta. Esimese Eesti Vabariigi aegsetest prosaistidest on aastate jooksul välja settinud tegelikult ainult kaks: Luts ja Tammsaare.
Kusjuures, ega Lutsu ja Tammsaaretki enam kuigi palju loeta. Tammsaare puhul deklareeritakse seda vahel koguni avalikult: mina ei ole Tammsaaret lugenud! Aga Tammsaare suurus väljendub ka selles mässulises eituses. Tema mittelugemist on põhjust eraldi esile tuua. Oleks väga imelik, kui keegi väidaks sedasama Metsanurga või Mälgu kohta. Neid ei loeta nagunii, ehkki eluajal polnud nad Tammsaarest sugugi vähem tunnustatud kirjanikud, Lutsust aga olid kaugelt kõrgema staatusega.
Ometi on Tammsaare ja Luts alles. Nad on Eesti pinnasesse juurdunud ja muutunud meie maastiku loomulikuks osaks, samal ajal kui enamik nende kaasaegseid eksisteerib veel üksnes kirjandusõpikus. Umbes nii, nagu ainult mõnest üksikust tammetõrust kasvab tamm, enamik aga pühitakse enne talve koos langenud lehtedega ühte hunnikusse kokku. Lutsu „Kevade” loevad tänapäeval kaanest kaaneni läbi vähesed, aga „Kevade” tegelased on neile sellest hoolimata tuntud ja teada. Selle järgi võib lausa eestlast defineerida: kui nimed Arno, Toots, Kiir ja Lible sulle midagi ütlevad, siis kuulud sa meie hulka.
Nii Lutsul kui ka Tammsaarel on endiselt ka oma kodu, kuhu pidupäeval tulla – Lutsul Palamuse koolimaja, Tammsaarel isatalu. Majamuuseume võib ju kroonu käsul luua kellele iganes, aga varem või hiljem jäävad need tühjaks, kui nende peremehel pole… Mida? Midagi sellist, mis on Lutsul ja Tammsaarel. Mille lugeja leidis üles juba nende eluajal ja mis pole siiani kaotsi läinud. Luts ja Tammsaare inspireerivad endiselt. Praegu mängitakse Palamusel „Kevade” ainetel valminud näitemängu „Köster” ja kohe algavad „Tõe ja õiguse” filmi võtted. Tammed on endiselt haljad.
