KLIKIMAGNET | Lauri Hussar: kuidas tõde uuesti püksid saaks

Vältimaks seda, et tehnoloogia ja ebaeetilised valikud ühiskonda suunavad, peab ühismeedia rohkem vastutama oma platvormidel toimuva eest.

Winston Churchill olevat kord öelnud, et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Vähem kui kuus aastat tagasi keeras kultuurilehe Sirp skandaali tõttu ministriametist lahkuma pidanud Rein Lang sellele tsitaadile vinti peale, öeldes, et digiajastul on vale jõudnud maakerale kaks tiiru peale teha, enne kui tõde üldse püksid varnast suudab haarata. Praeguses meedias tuleb kurbusega tõdeda, et üsna sageli ei pruugi tõeni üldse jõuda informatsioon, et ta on püksata. Sellisesse olukorda on meid viinud sotsiaalmeedia kajakambrite ja infomullide võidukäik.

Kajakambrina mõistame üldjuhul internetikeskkonda, kus inimeste vaateid toetatakse ja võimendatakse. Need võivad tekkida huvide, maailmavaate, väärtuste, usu või kogukondade alusel. Iseenesest on ju vahva, kui sarnaste huvidega inimesed tihedamalt suhtlevad, kuid olukord muutub drastiliselt, kui sotsiaalmeediagruppidesse kapseldumisega kaasneb radikaliseerumine või lausa oht inimeste tervisele.

Loodus tühja kohta ei salli

Kõige tuntumad kajakambrid on võrsunud näoraamatu keskkonnast. Eestis on neist üks kurikuulsamaid kloordioksiidi ehk MMS-i tarvitajate grupp, mille liikmed said enamiku informatsiooni just Facebookist. Nüüd on see ebameditsiini propageeriv lehekülg suletud, kuid loodus tühja kohta ei salli: kloorijoojad on kolinud uutele jahimaadele ning oskuslikult suudetakse oma veendumusi edasi anda teistes meediakeskkondades ja ka rahvameditsiini rühmades.