Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsler: riigi üks käsi ei tea, mida teine teeb, ja ametkondade elementaarsest koostööst pole juttugi
Toon näite. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda lõi 2013. aastal oksjonikeskkonna, mille külastatavus on suur ja müügitulemused head. Enampakkumised muutusid läbipaistvaks ja arusaadavaks. Ajalukku vajusid juhtumid, kus osale inimestele maksti selle eest, et nad enampakkumistel ei osaleks.
Pärast valitsuse riigihalduse efektiivistamise plaanidega tutvumist tegime möödunud aastal ettepaneku, et riigiasutused võiksid oma vara müües kasutada meie hästi toimivat süsteemi. Pidasime läbirääkimisi maksu- ja tolliameti, politsei- ja piirivalveameti, Riigi Kinnisvara AS-i ja rahandusministeeriumiga, tegime märgukirja kohalikele omavalitsustele. Tulemus: maksu- ja tolliamet suunas müüki ühe auto, riigihalduse minister Jaak Aab teatas, et meie süsteemi kasutusele ei võeta, sest tehakse enda süsteem. Üksnes kohalikud omavalitsused võtsid meie ettepanekust kinni ja kasutavad oksjonikeskkonda edukalt.
Jääb arusaamatuks, miks suur osa ametiasutusi ei taha kasutada olemasolevaid lahendusi, vaid eelistab maksumaksja raha raisates arendada oma lahendusi. On ju riik kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja ise loonud, koja oksjonikeskkonda saaksid kasutada teisedki riigiasutused. Aga ei, nad ei tee seda. Milleks teha suurelisi sõnu riigihalduse efektiivistamisest, kui tegelikult ei tea riigi üks käsi, mida teine teeb, rääkimata ametkondade elementaarsest koostööst.
Lõputu ootamine
Teine näide. Praegu võib kohtus võitnud inimene talle määratud kompensatsiooni ootama jäädagi, kui ta ei otsi ise kohtutäiturit ega kirjuta talle avaldust, et ta raha välja nõuaks. E-riigis ei peaks asjad nii käima, aga täitemenetluse IT-süsteem, mida registrite ja infosüsteemide keskus (RIK) ning koda 2013. aastast saadik arendavad, kubiseb probleemidest ega toimi.
Oleme justiitsministeeriumi tähelepanu korduvalt juhtinud sellele, et täitemenetluste IT-süsteem ei toimi, ja palunud neil süsteemi haldus- ja majutuskulud enda kanda võtta, kuni me arendame uue IT-lahenduse. Küsimus on vastuseta, sest ministeerium ise ka ei tea, mida ta teeb või mida ta ei tee – ühel päeval lubab kantsler vastu tulla ja järgmisel päeval teatab mõni ametnik, et sellist võimalustki ei ole.
Kohtutäitur ja pankrotihaldur vastutavad oma isikliku varaga, kui on millegi vastu eksinud. Eraettevõtja kaotab rumalusi tehes kliendid ja tellimused ning tunneb vastutust oma rahakotis. Aga ametnikud ja poliitikud ei vastuta millegagi. Millal sai meie tublist Eesti riigist koht, kus ametnikud ja poliitikud hoolimatult maksumaksja raha eest „tuima panevad”?