Koidu Oja: Eestlane, ära häbene oma keelt!
Ma ei taha õppida eesti keelt. See segab mind,” teatab seitsmeaastane Rasmus ühe Helsingi kooli eesti keele tunnis. „Tahan olla soomlane!”
Soome põhiseaduse järgi on kõigil, kes Soomes elavad, sealhulgas eestlastel, õigus hoida ja arendada oma emakeeleoskust.
Emakeelt peetakse siin iga inimese õiguseks. Aga asi ei ole ainult õigustes. On teada, et emakeele valdamisest on kasu ka uute keelte õppimisel ja üldises vaimses arengus. Laps, kes oskab oma emakeeles hästi lugeda ja kirjutada ning omandab oma keele grammatikateadmised, oskab asetada kõigi uute omandatavate keelte teadmised tugevale vundamendile. Hea emakeeletundja on hea ka teiste keelte tundmises.
Niisiis, Soome koolides peavad kõik lapsed saama õppida emakeelt. Aga alati pole see nii olnud. 1970-ndatel polnud iga põhjalasse sattunud sisserändaja õpetamine veel keeruline – sest neid polnud veel nii paljudest riikidest kui praegu. Nüüd saab Helsingi koolides õppida peale eesti keele veel 47 kodukeelt. Aastal 2012 rõhutavad minu ülemused Helsingi linna haridusosakonnast, et linnal ei ole kodukeeletundide korraldamise kohustust. Kodukeeletunnid on Soome 2004. aasta riikliku õppekava järgi põhiharidust toetav õpe.
Surve hariduseelarvele
Riigi ja linna rahakott ja projektiraha ei ole ka siin lõputult kestev pillerkaar. Helsingi linn, kus muukeelseid peresid on Soomes enim, on otsustanud, et omakeelne õpperühm moodustatakse siis, kui kooli juurde saadakse kokku kümnepealine seltskond. Veel aasta tagasi piisas neljast lapsest. Niisiis olid sisserändajate lastel varem paremad võimalused saada oma emakeele õpet. Enam pole oma emakeele õppimine Helsingis mitte iseenesestmõistetav, vaid suur õnn.
Siiski, Soome on siia elama asunutele sõbralik maa. Kui rühma leitakse piisavalt palju lapsi, pakutakse omakeelset õpet. Kui rühm moodustatakse, siis tagatakse õpilastele vähemalt kaks oma emakeele tundi nädalas. Säärane haruldane emakeelte hoidmine on vaid Põhjamaade kogemus. Ja kauaks sedagi jätkuva heaoluriikidesse rändamise tingimustes?
Näiteks Taanis seevastu on otsustatud, et oma emakeelt õpetatakse vaid Euroopa Liidu maadest tulnuile. Amsterdamis ei pakutud minu vennapojale oma kultuuri säilitamiseks üldse eesti keele tunde. Surve hariduseelarvele on suur. Soome, varem nii homogeensesse riiki, kolib igal aastal kümneid tuhandeid uusi inimesi nii naaberriikidest kui ka eksootilistest maadest.
Oma osa eestikeelse õppe säilimises – või kadumises – välismaal on ka eestlaste hoiakutel. Soome rahvastikuregistri andmete järgi on viimase aasta suurim sisserände rahvus olnud just eestlased. Pärast koolipäeva oma emakeele tundides käivate laste arvu järgi on eestlased siiski alles kolmandal kohal, somaallaste ja venelaste järel.
Soome sotsiaalteadlased ja ajakirjanikud on uurinud põhjuseid, miks eesti lapsed käivad oma emakeele tunnis passiivselt. Uuringute järgi eestlane Soomes pigem häbeneb oma rahvuskaaslast ega taha temaga suhelda. Somaallasi ja venelasi seevastu hoiab ühte kollektivistlik hõimu- ja klannikultuur. Neil ei tule häbenemine mõttessegi. Olen Helsingi metroos sõites märganud, kuidas somaallased ja venelased tihti oma rahvuskaaslast märgates temaga ühele pingile istuvad ja kuidas-läheb-vestlust alustavad.
Käiakse rahvuskaaslasest mööda
Emakeelepäeval, 14. märtsil kell 18 toimub Helsingi Eesti Majas õpetajatele ja lastevanematele seminar teemal, kas ja miks on mõtet välismaal oma keelt ja kultuuri säilitada. Miks siis ikkagi seda teha? Soome keeleteadlased on laste mitmekeelsuse ja mitmekultuurilisuse uuringutes leidnud, et laps omandab just nii palju keeli ja kultuurilisi oskusi, kui talle pakutakse. See kehtib ka eesti laste puhul. Niisiis peaks häbenemise asendama julgustamise ja toetamisega, seda just laste arengut silmas pidades. Laps vajab enda kõrvale väärikat, oma keelest ja kultuurist lugu pidavat täiskasvanut. Olgu selleks siis vanavanemad, kakskeelses perekonnas lapsega eesti keelt kõnelev ema või koolis oma emakeele ja kultuuri õpetaja.
