Ott Pärna Foto: Urmas Kamdron

Stagnatsioonil on Ameerika sotsioloogi Randall Collinsi käsitluse järgi vähemalt kolme sorti sotsiaalseid põhjuseid. Kõigepealt kultuurilise kapitali kadu võrreldes varasemate põlvkondadega – see on hukutanud impeeriume ja tekitanud teaduses kaotatud ajastuid. Teiseks klassikute domineerimine võrreldes järeltulijatega, kellele eelkäijate saapad suureks jäävad. Ja kolmandaks taandumine tehnilisele ületäiustamisele, kus üksikasjadele keskendumine hävitab võime näha suurt pilti ja sellega tegeleda. Kõik see kokku väljendub ebapädevates, ebapiisavates, omavahel seostamata või tegemata jäävates otsustes.

Siit küsimus: kas Eesti majanduses (või ka riigis tervikuna) on stagnatsioon? Madalaks või aeglaseks peetakse kasvu, mis jääb majandusekspertide arvates oluliselt alla teoreetilistele võimalustele, mis kõnealusel riigil on või eeldatavasti olema peaksid. Kui enne ja pärast Euroopa Liiduga liitumist, aastail 2000–2008 kasvas Eesti majandus aastas keskmiselt 6,5%, siis järgmise seitsme aasta vältel alates majanduskriisist keskmiselt alla 1% aastas. Palju kiiremat kasvu ei prognoosita ka alanud aastaks.

Avalehele
1 Kommentaari