Süütuse presumptsioon on Eesti Põhiseaduse artiklis 22 ning olulisemates rahvusvahelistes inimõiguste dokumentides (ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 11 ning Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni artikkel 6 lg 2) kaitstud põhimõte, mille kohaselt kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Selline kohustus on suunatud avaliku võimu kandjatele – kohtutele, seadusandjale ja täitevvõimu esindajatele. Süütuse presumptsiooni mõte on see, et avaliku võimu teostaja ei tohi jätta avalikkusele muljet, et tema arvates on keegi süüdi õigusrikkumises enne selle isiku süü lõplikku kindlakstegemist.

Eraisikutele, sh eraõiguslikele meediakanalitele selline kohustus ei laiene. Kui kohtunik mainiks enne kohtuotsuse langetamist intervjuus ajakirjanikule, et tema meelest on kohtualune süüdi või kui minister väljendaks kindlas kõneviisis arvamust näiteks Tallinna Sadama kriminaalasjas kohtu all olevate inimeste süüküsimuses, siis oleks tegemist süütuse presumptsiooni rikkumisega.
Ajakirjanduses n-ö süüdimõistmine enne kohtuotsust on aga sama vana fenomen kui ajakirjandus ise. Poliitikutele on ilmselgelt õpetatud vajadust austada süütuse presumptsiooni – näiteks vahetult pärast Herman Simmi kaasuse avalikuks tulekut taunis tolleaegne peaminister Ansip riigireetmist kui väga rasket kuritegu põhimõtteliselt, kuid mainis siiski, et konkreetses asjas langetab otsuse kohus.

Süütuse presumptsioonist saab rääkida vaid kriminaalkuritegude puhul

Teiseks seetõttu, et ahistamine ei ole iseenesest kriminaalkuritegu, kui see ei kasva üle isikuvastaseks vägivallaks või vägistamiseks või selle katseks. Süütuse presumptsiooni võimalikust rikkumisest saab aga kõnelda vaid kriminaalkorras karistatavate tegude puhul. Konteksti mõttes võiks nimetada, et süütuse presumptsiooni rikkumist ametiisikute sõnakasutuses on Eestis esinenud suhteliselt harva. Kuigi sellekohaseid kaebuseid on esitatud Eestist ka Euroopa Inimõiguste Kohtule, ei ole kohus rikkumisi tuvastanud.