Ma olin siin Kagu-Eesti nurgas oma arust tormiks valmis, selge oli ju see, et sügis taevasse ei jää. Ja kui tuleb torm, siis läheb elekter. Tavaline stsenaarium. Aga…

Esiteks, ma ei saanud oma elektrigeneraatorit käima. See oli ostetud kalli raha eest – on avalik saladus, et maal elamine on luksus veidrikele ja romantikutele, ja selle luksuse osa on sagedased elektrikatkestused. Märkus riigile: mõni programm võiks laiemalt toetada maale elektrigeneraatorite ostmist. Märkus endale: vajan „õppehäiret”, praktilist läbimängimist. Mu kallis generaator oli paigaldatud, bensiin sisse valatud, aga midagi oli valesti, käima teda kriisihetkel sabistades ei saanud.

Teiseks, ma ei taibanud varuda vett. Olin selle puhul sama rumal nagu enamik Võru linnast.