Etendus Šveitsi festivalil "Armastus pole kuritegu" EPA

Pooled abielud lähevad lörri, muudest suhetest pureb enamik. Miks? Me oleme vastuolulised, enesekesksed, kasuahned, heitlikud, saamatud, püsimatud, himurad, üleolevad, järeleandmatud, andestamatud - no ja veel palju muud. Avalikus ruumis räägime suuremeelsusest, mida meie endi elu viljad ei kinnita. Ikka oli keegi teine, kes meie elu pekki keeras või tuuri pani. Võib-olla oligi.

Inimene ei oska armastada, ei taha seda teha nii, nagu ühiskond eeldab. Teisisõnu: endale tahame lubada kõike, teistele mitte midagi. Mis mõte on truudusel, kui avastad järsku, et keegi teine on palju ilusam, veetlevam, jõukam ja humoorikam kui sinu hetkekaaslane? Vähemalt pooled inimesed leiavad, et ei olegi mingisugust mõtet. Elu on üks. Seda ei tohi raisata. Mõttetute inimeste ja suhete peale.

Kes meist ei ole mitte kunagi kuulnud maailma kõige sisutühjemat lauset, mida saab enesevabanduseks öelda: „Me kasvasime lahku!"? Võib-olla oli õige põhjus hoopis see, et me suutnudki kokku kasvada? Kuid kas oleks pidanud?

Avalehele
203 Kommentaari
Loe veel: