KOLUMN | Janek Mäggi: lapsi pole vaja! Kui, siis plastmassist

Inimesed, kes maakaral 1960-ndatel aastatel elasid, leidsid, et armastus peab olema vaba. See oli uus mõte. Kui 1950-ndal aastal elas meie planeedil 2,5 miljardit inimest, siis 1999. aastal juba 6 miljardit. Sõja järel tegi armastus imet. Sealhulgas majandusega.

Muutused eluviisis raputasid. Kollektiivne elukorraldus asendus individualistlikuga. Elu eesmärk ei olnud enam elu kestmine, järgmistele põlvedele edasi andmine, vaid elu nautimine - tarbimine, tarbimine, tarbimine. Ning nautijaid tuli kogu aeg juurde.

Inimene vajab revolutsiooni, talub revolutsiooni, kuid ei armasta selle tagajärgi. Ka laulva revolutsiooni järel kukkus Eesti iive sügavasse auku. Kampaania „Maa tuleb täita lastega!" oli edukas, kuid kampaania õnnis emotsioon asendus mõne aastaga kurnava argipäevaga. Viljakus loob vajadust ning eeldab võimet tarbida. Lapsed jäid sündimata justkui raha pärast. Raha oli vaja ja see oli hea asi. Raha omamisega kaasneva tarbimise tagajärjed on viinud meid aga kliimastreigini. Lahendus - vähem inimesi, vähem tarbimist - mille eestkõnelejaid on ka Eestis, ei veena kogu kontinenti. Veel.