KOLUMN | Joosep Tiks: minu aasta taimetoitlasena. Milleks anda raha tibusid lömastavale lihatööstusele?

Rohkem kui aasta eest leidis 21. augustil juhuslik mööduja Talleggi haudejaama kõrvalt piiksuvad prügikastid. Kümnete tuhandete munakoorte vahel oli mõni piiksuv tibu veel elus ja tegi häält, kuid enamik neist surnud. HKScan Eesti ülemus Anne Mere väljendas kahetsust juhtunud üle, sest üldiselt tapetakse tibud "humaanse" purustajaga.

Elukaaslane oli selleks hetkeks juba ligi aasta üritanud mind veenda, et prooviks õige liha mitte süüa, niimoodi koos, ja mulle tundus see idee tobe. Argumenti, et liha on tervisele vajalik, ma pole küll kunagi uskunud, aga et liha on maitsev ja isiklik toidulauamuudatus maailma ei päästa – selle jutuga punnisin küll vastu. Viimaks sain veel pahaseks, et milleks mina pean end muutma; söön, mida tahan.

Lihatööstuse krahvinna veresaun

Üldiselt ei müü ju keegi lihatooteid piltidega verisest seapeast või tootmislindist, mille peal loomake surma poole triivib. On grillkoib, särisev šašlõkk, mahlakas sink või mis iganes muu – juba hakkasid süljenäärmed tööle, eks? Loomulikult ei soovi keegi  vorstitegemist näha, aga süüa on seda hea. Ent Anne Mere "humaanne" purustaja läks oma jõhkras aususes mulle väga hinge. Õigemini tekitas vasturefleksi, kuna iseenda peas olin püüdnud ju terve see aeg vorstitegemist välja vabandada kurva paratamatusena, et süljenäärmed jooksma saada. Siis aga kõneles lihatööstuse krahvinna igasuguse mureta, isegi püüdmata tibude tapmist kuidagi selgitada. "Oih, viskasime jah prügikasti. Üldiselt me ikka lömastame nad," tõlgendusid Mere sõnad mu pähe ümber.