Koolis oli Martin igati sotsiaalne. Suhtles oma koolikaaslastega ja õpetajatega. Ühtäkki aga eraldus ühiskonnast, täitsa ise. Mida teha, kui inimene ei soovi kellegagi suhelda? Politsei tunnistas, et kuigi nad noormeest jaoskonda ootasid, siis enamat neil teha ei olnud võimalik. Martin on täiskasvanud inimene ja ise teab, mis teeb. Pealegi, kuhu neil teda viia oleks olnud? Isa juurest oleks ta uuesti ära põgenenud.

Ühiskond oli šokis, kui kuus aastat kadunud Martini mumifitseerunud laip paneelmaja keldrist leiti. Kuidas teda ei märgatud? Miks keegi midagi ei teinud. Kuidas ta sai nii surra? Just nimelt selle sama vaba valiku tõttu. Ise tahtis poiss pea ahju panna! Milleks pidanukski keegi selle ukse ta nina ees kinni panema!?

Vabandust vabast valikust jätab lohakile kõvasti rohkem inimesi, kui ainult Martini. Arvatavasti on Eestis neid tuhandeid, kes liiguvad sama sihitult ja kel pole kuhugi pöörduda. On omal vabal valikul kodutud, hulgused. Ja nendegi kehad, millest külm, haigused või muu on elu välja rebinud, leitakse kuskilt vedelemas. Ainult et kodutu on eestlasele ebameeldiv nähtus, temast ei mõelda kui samasugusest inimesest nagu me teised. Kodutute surmade kohta me meediast ei loe. Martin oli veel noor, korralik. Temas nähti potentsiaali. Ta laip ehmatas ja pani küsima, et kuidas me midagi varem ei märganud.

Riik sekkub ainult, et karistada

Ka täiskasvanud inimene vajab kedagi, kes ta järele vaataks. Hetkel lõppeb riik seal, kust algab kodaniku oma vastutus ja valik. Ning see on püham kui piibel, sest igaüks on iseenda õnne sepp. Isegi, kui inimese otsused surmaga lõppevad.

Ei sekkuta. Kui, siis ainult selleks, et karistada. Ainult siis võib kellegi tänavalt ära korjata ja sooja viia. Muidu peab ta ilmuma omal jalal jaoskonda – nagu oodati ka Martinit, et ta ise end ilmutaks -, supikööki või varjupaika. Inimene peab ise kõigega hakkama saama ja kui ei saa, siis keegi teda ka ei aita. Las hulgub tänavatel, ega saa ju kedagi karistada sellega, et minna ja küsida, kas on ehk sooja toitu või öömaja vaja.

Väärtustame inimese vabadust teha oma valikuid, ka selliseid, mida kuidagi enam ära ei saa parandada. Oleksime saanud vältida Martini surma. Juba korralik magamisase oleks välistanud vajaduse ronida ööbima kasutamata ja mahajäetud keldriboksi ning end seal öösel varjama.

Oleks õigel ajal keegi Martiniga suhelnud, oleks kasvõi riik silma peal hoidnud. Kuid inimestele tundus normaalne, et Sakus hulgub aasta aega ringi üks 19-aastane noormees, üksi ja koduta. Jah, teda üritati veenda, et ta koju tagasi läheks. Aga et talle oleks antud mõni muu koht elamiseks või et näiteks politsei oleks ta kinni võtnud ja viinud kuhugi turvalisse kohta. Seda ei juhtunud. Ja Martin suri.

Kinnipidamist pole vaja ainult selleks, et kedagi karistada. See võib ka aidata. Olla see õlekõrs, mis abivajaja turvalisse kohta viib.

Loomulikult peetakse ka vange kinni, kuid nende karistuseks on vanglamüürid, mille keskel ei saa nad endale harjumuspärast ja normaalset elu elada. Ei saa kodus olla, vaid istub riigi järelvalve all kinni.

Hulkuv inimene kannab juba seda sama karistust, ka tema ei saa normaalset elu elada. Ent asotsiaalil pole lootust, et viie aasta pärast saab kõik korda. Ükski seadus ei aita teda normaalsuse poole, vaid vastupidi, hoopis jätab hätta. Politsei saab öelda, et oli oma vaba valik hulkuma minna, keldrites magada. Ja kui ka peaks olemas olema kõik suurepärased mõtted ja programmid, et Martin oleks saanud kuhugi varju minna ja ellu jääda, siis miks need kuidagi Martinini ei jõudnud?

Martin tegi tõepoolest valed otsused. Põletas sillad oma lähedastega. Kuid ta ei oleks pidanud selle pärast surema. Riik võiks olla kui abielus oma kodanikuga. Olla talle olemas, nii heas kui halvas. Aidata neid, kes iseennast ei oska või saa kuidagi aidata.