Teiseks ei ole ka väga karjuvat vajadust olnud, sest ma olen eluaeg elanud linnas. Seejuures suurema osa täiskasvanueast piirkonnas, kus enamasti saab vajalikesse kohtadesse jalgsi liikuda. Või siis elektritranspordiga, trammide-trollidega.

Lapsepõlve vastikutest üleelamistest oli üks kõige ebameeldivam ja korduvam - mina liinibussis kilekotti oksendamas. Aga see võis juhtuda ka autos, kui oli piisavalt palav ja bensiinihaisune. Ema vedas mind alatasa Rakverre kaasa, kus elas vanaema. Kui ma piisavalt suureks sain, siis juba keeldusin kaasa minemast.

Avalehele
166 Kommentaari
Loe veel: