Fotolavastus Foto: Martin Dremljuga

Ma ei hakka siinkohal pikemalt arutema filmi sisu üle, vaid tahan veidi mõtiskleda selle üle, miks ERR-i loo autor Mirjam Mäekivi fimile nii valuliselt reageeris ja kas tõesti võib niisugune süütu film nagu „Sipsik" kellegi lapsepõlve ära rikkuda või kas lapsepõlv üleüldse on üks suur nunnudus.

Kui mina laps olin, siis müüdi küpsiseid nimega „Õnnelik lapsepõlv" ja kõikjal räägiti sellest, kui tore on olla laps ja lastel peabki olema helge lapsepõli. Ometi oli reaasus midagi hoopis teistsugust, näiteks vanemate lapsepõlv oli olnud päris jube ja vanaemade lapsepõlvest võis teada saada, et lapsed surid nagu kärbsed, kui mingi tõbi juhtus valla pääsema. Ikka juhtus, et mõni koduloom suri, kas jäi koer auto alla või sõi kass raudtee vahele puistatud rotimürki ja keegi ei hakanud siis jutustama, et nüüd on ta kuskil paradiisis või et läks hoopis kuskile mujale veel parema elu peale.

Karmid meetodid

Avalehele
97 Kommentaari
Loe veel: