KOLUMN | Margit Adorf: tibatillukest palka pakkuv ettevõtja võiks parem oma putka kinni panna
Ikka jälle vilksatavad ajakirjanduses pealkirjad, kus lugude peategelased näivad arvavat, et neil on suuremad õigused kui kõigil teistel ja nemad saavad endale lubada seda, mis teistele lubatud ei ole. Nemad justkui seisavad kirjapandud ja kirjutamata reeglitest kõrgemal ja neil on õigus sellele, mis teiste puhul oleks taunitav.
Ere näide on muidugi emotsionaalsed meespoliitikud, kes heidavad emotsionaalsust ette naispoliitikutele või näiteks need, kes oma sugulasi tööle palkavad, hoolimata sellest, et see on keelatud, või need, kes kujutavad endale ette, et nendele ei kehti seadus, vallandavad, keda tahavad, kuidas tahavad. Aga mitte sellest ma ei kavatse rääkida, vaid nendest, kellega suurem osa inimestest igapäevaelus kokku puutub. Üks liik nende seas, kes arvavad, et neile peaks olema mingi ressurss tagatud, tagatud odava raha eest, on tööandjad. Ei lõppe kuidagi ära need artiklid, kus mingi järjekordne keskastme juht kuskil kurdab, et pole inimesi tööle võtta ja tuleks kuskilt odavat tööjõudu sisse tuua või siis peaksid kaasmaalased oma palgaootusi langetama ja nõudmistes järeleandlikumad olema.
Kui asja lähemalt uurima hakata, siis selgub, et niisugused kurtvad juhid on ise liiga nõudlikud ja ei suuda endale tunnistada, et mitte kõik teised ei ole pahad, vaid nad oma nõudmistes on sellises olukorras, et nad lihtsalt ei saagi endale tööjõu palkamist lubada ja ehk oleks mõistlik see putka, kuhu inimesi tööle ei leia, lihtsalt kinni panna. Sellist soovitust peetakse üle mõistuse solvavaks ja sageli järgneb sellele nõuanne, et kui sa nii tark oled, eks sa siis hakka ise ettevõtjaks. Selline võte peaks sulgeda soovitajale koha kätte näitama.