Foto: Karin Kaljuläte

Õpitud abitus, õige nimega heitumine, on see, kui panna inimene korduvalt raskesse olukorda, kust ta püüab murda korduvalt tulutult välja ja kui väljamurdmisvõimalus lõpuks tekkib, ei tunne inimene seda ära. Lolluse, laiskuse ja saamatusega pole sel kõigel mingit pistmist, küll aga doktor Pavlovi ja tema paljukannatanud koertega.

Õpitud abituse mõiste järjekindel väärkasutus, peamiselt just tööandjate poolt on niisiis kas teadlik künism või märk selle seltskonna silmaringist. Igatahes on mõiste sisu väänamine olnud tulemuslik. Me ei räägi inimestest, kes on heitunud, sest mistahes töö nende kodukandis seal mõnes kaugemas maanurgas ei päästa neid vaesuslõksust, mis on tööandjate ja nende äriplaanide eripärade, mitte kõikvõimalike sotsiaaltoetuste süü, vaid me räägime inimestest, kes laisklevad meie kõigi kulul.

Kuid kasutades mõistet tema õiges tähenduses, jääb süüdi ka õige inimene – riigi minimalistliku sotsiaalpoliitikaga järjekindlalt mittekonkurentsivõimeline tööandja.

Sain septembri keskel teada, et Eesti pädevaimaks loetav töötervishoiuarstikeskus pikendas mulle mullu aastaks antud osalise töövõime otsust mõnuga. Tore, vähemalt pole kellelgi õigust mind tembeldada laiskvorstiks. Jama, ma olen veel kaua tööturul paras pidalitõbine.

« Avalehele 55 Kommentaari