KOLUMN | Mart Pukk: lapselaste tõde ja õigust

Ajalugu on huvitav ja õpetlik. Tore on minevikus toimunut tänapäevaga võrrelda ja tõmmata paralleele, enamasti küll ekslikke, aga ikkagi paralleele.

ÜRO rändekompakti võrreldakse nõukaaegse lööklauluga: „Ei ela ma majas, ei tänaval, mu aadress on NSV Liit”, EKRE tegevust Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölisparteiga enne 1933. aastat, Nõukogude Liidu ja Euroopa seadusandlust ja majanduspoliitikat Euroopa Liidu omaga. Niisuguseid totraid võrdlusi leiduks veel palju.

Paraku ei saa me Eesti varasemast ajaloost ka kõige parema tahtmise juures eriti midagi teada ja seda praeguse ajaga seostada. Näiteks kuidas elas, mida tegi ja millest mõtles/unistas siitkandi rahvas enne Liivimaa ristisõda. Arvata võib, et eelkõige mõeldi toidust, peavarjust, seksist ja naabritelt kõigi nende heade asjade äravõtmisest, aga mine võta kinni, tõendeid pole. Äkki oli tegemist hoopis üllameelsete romantiliste kangelastega, kes võitlesid oma kodumaa ja armastuse nimel nagu Vambola Andres Saali samanimelisest ajaloolisest jutustusest, aga tõendeid ka selle kohta pole.

Inimestel kord kohe on üks suur ajalooline uudishimu, tahetakse teada oma päritolu. Kes olid minu esivanemad, kas nende hulgas oli ka kuulsaid tegelasi. Äkki mõni ajalugu muutnud kangelane või kurikael? Täiesti loomulik teada tahtmine. Nii tore on oma lapselapse näos näha jälgi vanaemast iluduskuninganna kaunidusest või siis karta esivanemast kõrilõikaja iseloomuomaduste väljalöömist.