1937.–1938. aastad oli meie naaberriigi kõige verisema genotsiidi aeg – kuklalaskudega tapeti 681 692 inimest, veel rohkem vangistati.

Ehk olid timukadki Puškinist vaimustunud? Mõni kindlasti. Igatahes olid kõik kampaaniast osa saanud ja see neid ei peatanud.

Enam-vähem sama nähtus avaldus Saksamaal. Sealne kõrgkultuur ei takistanud loomast surmalaagreid ja sinna personali leidmast.

Meil Eestis peeti umbes samal ajal – 1935. aastal – suurejooneliselt raamatuaastat.

Meie praeguse põhiseaduse preambulas on paljutsiteeritud lõik eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise kohta läbi aegade. Jumal tänatud, et on. Aga kas see meid aitab?