KOLUMN | Olev Remsu: avatus, mitte ksenofoobia tegi eestlased kultuurrahvaks
Millal oli Nõukogude Liidus Puškinist kõige rohkem juttu? Poeedi sajandal surma-aastapäeval, 1937. aastal. Raadios loeti iga päev ette tema šedöövreid, ajalehtedes-ajakirjades kirjutati temast rohkesti, teatrite repertuaaris olid peamiselt tema näidendid, kultuurimajades anti Puškini-teemal mitu etendust päevas.
1937.–1938. aastad oli meie naaberriigi kõige verisema genotsiidi aeg – kuklalaskudega tapeti 681 692 inimest, veel rohkem vangistati.
Ehk olid timukadki Puškinist vaimustunud? Mõni kindlasti. Igatahes olid kõik kampaaniast osa saanud ja see neid ei peatanud.
Enam-vähem sama nähtus avaldus Saksamaal. Sealne kõrgkultuur ei takistanud loomast surmalaagreid ja sinna personali leidmast.
Meil Eestis peeti umbes samal ajal – 1935. aastal – suurejooneliselt raamatuaastat.