Lisagem päevapoliitikaga täristamise kõrvale üldistusi. Kindlasti on kõik märganud, kuidas mõned nähtused pöörduvad ajapikku enda vastandiks. Kristlus sündis judaismi dogmaatika vastasena, nüüdseks on sellest kujunenud maailma kõige dogmaatilisem ja doktrinäärsem religioon. Vaatame idanaabrit. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni hõisati vabaduseufoorias, sündisid loendamatud parteid ja esteetika „ismid”, bolševikud kuulutasid koguni „брак наш враг” („abielu on meie vaenlane”), jõuti raudsesse üheparteisüsteemi, kohustuslikku sotsrealismi. Stalini ajal võis abielu lahtuda üksnes partei- või ametiühingurakukese loal. Midagi samasugust toimub Venemaal pisut leebemates vormides praegugi.

Teistes ühiskondades selliseid protsesse ei toimu. Prantsusmaal, mis võitles end revolutsiooniga vabaks ja on seniajani vabaduse lipuhoidja. Ja loomulikult Põhjalas. Ent kogu Euroopa Liidu puhul ei saa kindel olla. See, mis leiab aset Ungaris ja Poolas, on kole ohtlik.

Milles on asi? Nimelt vabaduse ja individualismi austamises või nende mahasurumises. Prantsusmaa ja Põhjala moodi ühiskondades püsib see raudkindlalt au sees, mujal sellest eriti ei hoolita.

Avalehele
117 Kommentaari
Loe veel: